Õppimine õpetades

Anne Villems
TÜ arvutiteaduste instituudi tarkvarasüsteemide lektor

Mirjam Paales
TÜ arvutiteaduste instituudi haridustehnoloog ja assistent

Ülikooli õppejõud on kahtlemata oma erialal ekspert. Ta teab sellest rohkem kui keegi teine (omab laia pilti ning orienteerub üksikküsimustes) ja suudab kõiki veenda oma eriala tähtsuses. Ta on spetsialist suure algustähega. Oma teadustööga lisab ta uusi killukesi eriala teadmusbaasi ja selles kitsas osas on ta parim spetsialist maailmas. Aga tänapäeval muutub kõik nii kiiresti – uued tehnilised vahendid, uued meetodid, uued lähenemised tekivad üleöö ja selleks, et kõigega kursis olla, on heal õppejõul vaja olla ka meister õppimises. Spetsialistid ju hiilgavad oma õppimiskiiruse poolest. Õppimine on aga sotsiaalne tegevus ja edeneb eriti hästi rühmasuhtluses. Selge, et õppejõud suhtleb oma eriala teiste spetsialistidega nii oma instituudis kui ka teistes maades ja ülikoolides. Kerkib küsimus, kas õpetamisest ja üliõpilastest võiks kasu olla ka õppejõu enda teadmiste täiendamises? See ongi  selle kirjatüki teemaks. Arutlesime kahekesi, Anne Villems ja Mirjam Paales, kuidas ja mis tingimustel õppejõud õppeprotsessis ise õpib.

Anne:

Doktori- ja magistritööde juhendamine

Esimene situatsioon, kus õpetamistegevus ka õppejõu enda õppimisele stimuleerivalt mõjub, on kahtlemata juhendamine. See on täiesti legaalne koosõppimise tegevus, kus juhendatav muidugi peaks rohkem õppima kui juhendaja, aga tihti annab just juhendamisega seotud uute asjade maailmapilti lisamine uue tõuke ka õppejõu enda tegevusele. Kui seotud ainevallas tegutsevad mitu doktoranti/magistranti, siis jõutakse mitme peale ka suurem hulk erialast kirjandust läbi töötada ja sealt oma uurimissuuna jaoks olulisi terakesi välja sõeluda. Pole välistatud seegi, et isegi bakalaureusetööde juhendamise tulemusel lisanduvad õppejõu eralasesse maailmapilti mingid uued nüansid. Seda, et  juhendamine juhendajale endale arendavalt mõjub ja koos juhendatavaga tihti uusi avastusi tehakse, teavad ilmselt kõik ja seepärast me siin pikemalt ei peatu.

Seminarid

Pikka aega arvasin ma, et seminarivorm ülikoolis ongi loodud selliseks õppejõu ja üliõpilaste koosõppimise tegevuseks. Et õppejõud valib oma laiemat silmaringi kasutades materjali (mingi uue õpiku või peotäie ühise teema raamidega artikleid), õppijad teevad ettekandeid ning ühiselt arutatakse uue suuna seoste ja mõjude üle. Tean, et selle kõrval on ka teistsuguseid seminare, aga paar korda oleme sellist seminari pidamise vormi edukalt kasutanud ettevalmistustööna uue ainekursuse loomisel. Nii et esimesel aastal on uuel teemal seminar, järgmisel aastal aga tekib juba ühe või mitme õppejõu ühistöö tulemusena iseseisev kursus. 

Uue kursuse väljatöötamine

Uue kursuse loomine on alati seotud kursuse loojate suure õppimismahuga. Hea on, kui uut kursust ei pea üks õppejõud ainuisikuliselt tegema, vaid selle loomisel osaleb mitu inimest. Aastaid tagasi Šotimaal Strathclyde’i ülikoolis jälgisin kadedusega, kuidas neil täiendusõppe kursusi loodi. Selleks oli umbes 10-liikmeline meeskond, kes arutas läbi  kogu loodava uue kursuse ideoloogia, eesmärgid, mahud jne. Ja seejärel koos ka kõik kursuse materjalid lõi. Peale seda võis suvaline meeskonna liige seda kursust täienduskoolituse vormis õpetama asuda. Sellise loomistegevuse  käigus õpivad kõik meeskonna liikmed ja kokkuvõttes ei ole uue kursuse loomise raskus enam nii väljakannatamatult suur, kui oleks üksinda kursust luues.

Igal aastal üks uus teema kursusesse!

Mõned head printsiibid aitavad õppejõu õppimisjanu turgutada. Ülikoolis on õppekavades palju aineid, kus kursuste sisu kipub kiiresti vananema. Või on meie selline uskumus tulnud asjaolust, et töötame arvutiteaduste instituudis, kus kolme aastaga enamus asju kipuvad vananema. Aga millises ainevallas see ei toimu! Kui võtta endale printsiip, et igal aastal uuendada oma kursust ühe uue teemaga, tõmmates vanu koomale, siis mõjub selline tegevus lisastiimulina oma silmaringi süstemaatilisel laiendamisel. Ja kui sisu ei vajagi muutmist, siis võib olla on vaja muuta meetodeid, õpetamise tehnilisi vahendeid jms. Aga sel teemal võtab sõna Mirjam.

Mirjam:

Õpetav inimene peab õppima õpetamist

Kõik eelnevad punktid räägivad pigem ainealasest õppimisest. Sellest, et õppejõud saab õpetamise käigus uusi või süvendatud teadmisi sellest valdkonnast, mida ta õpetab. Aga on ka üks teine võimalus õpetades õppida – nimelt õppida paremini, teistmoodi, uut moodi õpetama. Teatavasti on õpetamine üks nendest oskustest, mille puhul harjutamine teeb meistriks. Ma ei mõtle siin ainult auditooriumi ees parem inimene olemist või veel selgema häälega rääkimist. Pärast iga õppetükki, semestrit, loengut, kursust, põhimõtteliselt mis iganes õpetavat tegevust, on tähelepanelikul õppejõul terve hulk uusi õpetamistööga seotud teadmisi.

Õpetades õpib õppejõud konkreetse aine õpetamist. Selgub, millised näited töötavad õppijate kasuks, millised mitte. Samuti õpib ta hindama, millised osad sellest (õppejõule võib-olla triviaalsest) ainesisust on õppijatele keerulisemad ja vajavad teistsugust käsitlust. Iga õppijatepoolse iseseisva töö tulemusena saab õppejõule kättesaadavaks kollektsioon võimalikest tüüpvigadest ja levinumatest valearusaamadest. Nende põhjal saab edaspidi ainesisu käsitlust korrigeerida, õppijate tähelepanu juhtida ja päris paljut soovimatut ennetada. Kust mujalt saab nii väärtuslikku teavet oma aine kohta?

Õpetades õpib õppejõud pedagoogilisi võtteid. Vahel läheb ikka nii, et mõnel koolitusel kuuldud või raamatust loetud kaval õpetamisnõks tahab kohe järele proovimist. Kas ja kuidas see antud õppijate, õppejõu ja ainega kokku sobib, selgub kõige paremini just kogemusest. Sama lugu ka nende võtetega ja lähenemistega, mis polegi nii uuenduslikud või “kavalad.” Juba tööjaotus õppijate ja õppejõudu vahel, üliõpilastele antavate iseseisvate ülesannete või peatükkide osakaal vajab täiuse, parima võimaliku tulemuse saavutamiseks järeleproovimist ja kogemusest õppimist. Siinkohal ei tohiks ära unustada, et ka juhendamise edukate võtete arsenali omandamine on tegelikult õppimine.

Õpetades õpib õppejõud enesejuhtimist ja oma aja haldamist. Kui kaua võtab aega auditooriumile millegi seletamine? Kui palju peaks arvestama aega ühe õppetüki ettevalmistamiseks? Mitu kontrolltööd saab parandatud ühe tunniga? Iga järeleproovitud korraga saab parema ettekujutuse erinevatele õpetamistegevustele kuluvast ajast. Ka sellest, kui kaua teevad õppijad neile antud ülesandeid. Selle teadmisega saab järgmistel kordadel juba arvestada. Eriti juhul, kui tegelikkuses kuluv aeg osutub üllatavalt erinevaks kavatsetust.

Näiteks: Võtsin liiga vähe aega loenguslaidide koostamiseks ja läbimõtlemiseks. Loeng tuli välja niisugune lopergune ja lonkav. Teinekord enam nii ei tee.

Näiteks: Arvasin, et seletan selle väikese lihtsa asja kiiresti ära. Aga õppijatel tekkis tuhat keerulist küsimust (või kulmukortsutust) ja pidin seda hoopis kolm korda pikemalt seletama. Loeng läks üle aja. Vaatan, et seda enam ei juhtuks.

Foto: Andres Tennus (Tartu Ülikool)

Mina olen alati väga vääruslikuks pidanud teadmiste saamist iseenda võimete kohta. Kui kogemus näitab, et pärast intensiivset õpetamistegevust vajan ma vähemalt pool tundi uuesti mahajahtumiseks, siis saan ma seda arvesse võttes oluliselt paremini oma päeva planeerida. Samuti pean arvestama õpetamisele eelneva ajaga, mis võib kuluda enda eelhäälestamiseks või vajalike vahendite kogumiseks.

Nii olen iga semestri lõpuks jälle parem õppejõud. Ja inimene.

Õpetades tekivad õpetamisteadmised – need on just niisugused salapärased esoteerilised teadmised, mis on kättesaavad neile, kes on selle ise järele proovinud.

Anne ja Mirjam: Soovime kõigile edukat õppimist õpetamise käigus. Ja kuna elektroonilise ajakirja üks eeliseid on kommenteerimise võimalus, siis ootame siia kommentaare teemal, kuidas teie kasutate õpetamist oma teadmiste/oskuste täiendamiseks.