Õppijate emotsioonid e-õppes

SUUREPÄRANE VÄRAV!

Karin Liikane
TÜ majandusteaduskonna kaugkoolitusjuht Tallinnas
http://www.finance.ut.ee/

Pärast Eesti – Sloveenia mängu kiitis peatreener Tarmo Rüütli: “Suurepärane värav! Mees ei kaotanud lootust, võttis ette ja õnnestus. See ongi ründajate edu võti – tuleb viimase hetkeni uskuda, et on veel võimalik midagi ära teha. Ja lõpetada muidugi rünnak löögiga, sest kui sa peale ei löö, siis ei lähe pall kohe kuidagi väravasse.”

Just sellise tsitaadiga alustasime sel sügisel kirja, kus TÜ majandusteaduskond kutsus oma kevadisi kaugkoolituskursuste lõpetanuid õpinguid jätkama – tagasi tulema, st edasi minema ehk valima järgmise kursuse rahanduse, projektitöö, kinnisvara- ja õigusealasest, kokku 21 kursusega programmist (vt http://www.finance.ut.ee/). Kaugkoolitus tähendab siin seda, et kursuste õpikud on paberkandjal, aga muu õpe (suhtlemine, sh kursustele registreerimine), testid, kodutööd) toimub veebipõhiselt. Semestripikkuse õppe jooksul saadakse kokku Tallinnas ava- ja lõpuaktusel, eksamil ning kuni kahel õhtusel klassikonsultatsioonil iga valitud kursuse kohta. Eksami eelduseks on kodutöö (kaasuse lahendamine), mida soovitame teha rühmatööna.

Programmi, mis on kestnud juba üle 15 aasta (neist viimased 10 Tartu Ülikoolis) ja milles on osalenud üle 10,000 kursuslase, tuleb pidevalt uuendada. Üheltpoolt tähendab see kursuste sisu ja valiku uuendamist, teisalt aga ka võrgustikupõhise suhtlemise kaasajastamist. Viieteistkümne tegevusaasta jooksul on lisandunud õppurite uus põlvkond. Täiendus- ja elukestva õppe vanusepiirid on laienenud. Sel sügisel alustame koguni „3/9/3“-rühmaga, st õppega liitus proua, kelle sünniaasta on 1939 ja noormees, kes nägi ilmavalgust 1993. aastal.

Kuidas juhtida kogukonda, kus õpib nii mitu põlvkonda? Kuidas teha seda kaugkoolituses, kus näeme oma kursuslasi harva ja enamik suhtlusest on arvutipõhine? Mida me veebis lisaks infovahetusele tegelikult juhime? Tundub, et juhime emotsioone.

Üks meie põhimõte on see, et kedagi ei saa õpetada. Küll aga saab panna tahtma õppida. Ja – olgem ausad – veel kiiremini seda soovi kustutada. Kuidas toetada inimest pelgalt kirja teel ja tingimustes, kus (tulevane) kursuslane elab näiteks teises ajavööndis (meil Hispaanias, Gruusias, Kolumbias)? Alustame tulemusest: “suurepärane värav”…

Järgnevad tsitaadid on valik meie kursuslaste kirjadest, emotsioonidest, millega tuleb kaugkoolituses arvestada. Loodan, et tulevast e-õppijat julgustavad need õppima, pakkudes samastumisvõimalust ja teadmist, et toetus on tegelikult vaid paari klõpsu kaugusel. Heale kolleegile püüavad need aga anda mõtteainet ja enesetestimise võimalust: kuidas vastaksid sina?

“Suurepärane värav! Mees ei kaotanud lootust, võttis ette…”.

• “Kahju küll. Aga seekord ma ei osale. Loodan järgmisel perioodil võtta siis kaks kursust korraga. Seda mul läheb kindlasti vaja, sest minu üks unistustest hakkab teostuma. Nimelt on kokkuleppe vennaga, et hakkan tema firma raamatupidamist pidama ainuüksi :).”
• “Registreerisin end. Kas on võimalik ka abikaasal koos minuga õpinguid teostada ja eksam teha? Me nagunii oleme sellest mõlemad huvitatud ja püüame koos õppida ning aru saada.”
• “Paluks kasutajanimi ja parool saata täna. Ja materjalid oleksid pidanud ikka tänaseks kohal olema, ka neile, kes ei osale aktusel. … Teil on selline tava diskrimineerida neid, kes aktusele kohale ei tule? Ma olen tasunud antud kursuse eest ja selleks oli Teil küll oma tähtaeg, kunaseks makstud peab olema. Mulle peab olema tagatud võrdne kohtlemine teiste kursusest osavõtjatega.”
• “Minu eelmise kursuse tunnistus peaks veel välja võtmata olema. Hoolimata lubadusest lõpuaktusele tulla, ma seda siiski ei saanud teha, kuna sattusin liiklusõnnetusse…. See auto kuulub mahakandmisele, aga inimesed said ainult ehmatuse, sinikate ja marrastuste osaliseks.”
• “Me oleme leidnud viisi, kuidas saada need raamatud Tbilissi. Kust need raamatud katte saaks? Saadaksime kellegi jargi neile lahipaevadel, kes siis omakorda toimetab need kullerile kes toob raamatud siis meile. Seega selline skeem sai valja moeldud soprade abiga.”
• “Asun lähiaastal Kolumbias, põhimõtteliselt on ka siia võimalik raamat postitada täiesti. Konsultatsioonid tuleks mul teha jah elektrooniliselt, eksami osas on aga täiesti küsimus, et äkki oleks seda mõistlik teha juunis? Siis loodan Eestis tagasi olla, märtsis praeguse teadmise kohaselt veel kindlasti ei ole. Kas kursuse õpiku postitamine käiks minu kuludega? Mis raamatuga on tegemist ja kui raskega? … Olen lapsega kodus, tunnen teatavat kiusatust tegutseda juba praegu… Mida teie oma kogemuse kohaselt soovitaksite?”

“… võttis ette ja õnnestus.”

• “Mul pisike mure… 🙁 Nimelt ei õnnestu mul koolituskeskkonda sisse saada. Salasõna on meeles… Täitsa piinlik on kui aus olla.”
  “Palun kirjutage alati, kui kusagil toppate…”
  “Olgu 🙂 Äss diil :)”
• “Millegipärast on see asi liiga keeruliseks tehtud, milles ma olen vägagi pettunud.… Sooviksin loobuda. Võin oma õppematerjalid (ehk siis ühe õpiku) tagastada teie poolt soovitud asutusse ning soovin ka raha tagastamist!”
• “Ma sain sisse! 🙂  Moodle oli vist lihtsalt väsinud. Loodan, et kursus on törts lihtsam kui see e-keskkonda sisselogimine :).”
• “Olen õpikeskkonnas ja näen kellegi veebipäevikuid… Appike…  kohe näha, et olen ajast 20 a maas!”
• “Kas sa tead äkki kedagi, kes ei ole veel tööd esitanud ja kellega ma saaksin mesti lüüa? 🙂  Ma kardan, et mul ei jätku aju kapasiteeti üksinda pusimiseks :(“
• “Mul pole kohe vedanud oma grupikaaslastega. Esimene, kellega kokku leppisin, läks uude gruppi ilma mulle ütlemata… Uut grupikaaslast olen pidanud tagant surkima. Paar päeva tagasi sain teada, et meie grupis on veel üks inimene… Töö on poolik, enamik olen ma üksi ära teinud. Lihtsalt muremõtted on nii suured. Kas mul on mõtet täna konsultatsiooni tulla – pole kaasust, mida esitada ja kui kaasust ei ole, siis eksamile ei saa ju…”
• “Küll on ikka hea kõrval kuulata, kui keegi sinu tööd ja vaeva hea sõnaga hindab. Mis siis, et palju asju kaasusest teeks teistmoodi – paremini, aga eks tarkus tuleb ikka takkajärgi.”

“…uskuda, et on veel võimalik midagi ära teha.”

• “Mul on suur jama. Hakkasin tegema eksami proovitesti, sisestasin salasõna ja test läks lahti. Siis ilmus ekraanile tekst… Kas ma vastan yes või no, vahet pole, ei lase mul midagi teha. Praegu kirjutan seda kirja laste arvutil, enda oma on avatud eksamitestiga kõrval ja jonnib.”
• “No tore küll. Põrusin täiega. Ma ei suuda praegu isegi aru saada, millised on minu valed vastused ja millised on õiged? Kas sa näed mu põrunud proovitesti? Mis saab edasi?”
• “Peale eilset haaras mind paanika, et äkki on kuskil veel mingid testid. Aga siis äkki jään jänni ka eksami eelsete testide otsimisega?”
• “Jätsin, va udupea, oma arvuti toitejuhtme ja hiire auditooriumisse. Ole hea, võta nad hommikul ära, tulen järgi. Paganamas küll, mida mõtlen?!”
• “Kui ausalt öelda, siis ei lähe kohe üldse. Kahte kaaslast töö tegemiseks ma ei leidnud ning jäin üksi. Kuid tähtaeg läheneb ähvardava kiirusega ning minul on tunne, et see jääbki tegemata. Tunnistan ausalt, kodutöös nõutu on raskem kui arvata oskasin. Kuigi nädal on veel aega, ei usu ma, et suudan midagi adekvaatset välja mõelda. Ja sellest on kahju, väga-väga kahju.”
• “Ma pole mitu päeva internetis olnud, nii kui arvutit vaatasin, nii kohe silmad nutma hakkasid. Täna ma enam ei vesista, vist said pisarad otsa. Aga tänud toetamast – toetustest on ikka suur abi.”

“Ja lõpetada muidugi rünnak löögiga…”

• “Meil siin täna küll väga tuiskab, ei tea, mis ilm küll homme on. Öösel metsast peale tuisku Kuressaarde saamine on üsna keeruline. Saan aru, et tuisk ei ole põhjus eksamile mitte ilmumiseks.”
• “Kooli ja täiendõppe mõte oli mulle küll väga huvitav ja suur väljakutse, kuid osutus “väga raskelt teostatavaks”. Nimelt on mu ema 88 aastane  ja seoses kõrge vanusega hakkas ta vajama pidevat hoolitsust ja järelvalvet ning lisaks sellele vajab veel minu abi ka mu pojanaine (33) oma kahe lapsega, kellel diagnoositi sügisel III  staadiumi rinnavähk. … Mõtlesin ja kaalusin päris tõsiselt, et kas tulla sellele eksamile või jätta sügiseks ja hankida arstilt tõend, sest aega õppimiseks nappis tõega ja seda tuli võtta öötundidest. … Tänu toredatele õppejõududele, rühma toele… jõudsin ma nii kaugele kui just olen. … ja kui ei läinudki eksamil päris nii nagu oleks tahtnud, siis sügisel kohtume jälle.”
• “Juhuuuu!!!! Mul on nii hea meel, et ära tegin, põlv ei ole iial nii värisenud kui täna enne sisse logimist, et tulemust näha 🙂 Aitäh!”
• “Peale eksamit oli meeletu pingelangus, pool tundi olin auto tagaistmel lihtsalt vait ja kuskil “kosmoses :).”
• “Mina suutsin segamini ajada liit- ja lihtintressi, hea et ma oma koju veel oskasin sõita :).”
• “Eksamist on juba üle kahe nädala möödas, aga mina siiamaani ei tea, kas ma sooritasin või mitte. Selles on ilmselt ka minu viga, kuna ei teinud õigeaegselt endale kontot õppekeskkonnas (täna tegin).”

“…sest kui sa peale ei löö…”

• “Millegipärast arvasin, et sellel kursusel ei ole kaasus kohustuslik. Kahjuks ei ole ka eriti huvi seda teha. … Arvan, et lihtsalt tajun oma rahaasju päris hästi ja nende asjade omale paberi peal selgeks kirjutamine võib pigem pärssida seda võimet, kui seda võimeks võib nimetada. … Sain teada vähemalt seda, et tegelikult ma ikka nii väga ei viitsi ka enam koolipoisi moodi õppida  kui just ei pea. Õpiku lugesin ikka kohe peale kättesaamist läbi. Kui selle kaasuse taha jääb see asi toppama, siis see jääbki.“
• “Olen aktusele tulija ja tütar kui uus alustaja on ka tulija.”
• “Igatahes olen ma väga rõõmus, et olin nii tubli  ja käisin järjest läbi kolm kursust. Seega jälle omandatud tarkusi, mida keegi ei saa ära võtta.”
• Sulle on saadetud e-kaart
  “Jäin peale eksamit kohe gripihaigeks ja siiani ravin tagajärgi. Seepärast ei söanda – kuigi väga tahaks Teie sõbralikku majja taas tulla. Mul on südamest kahju…. Palun minu kallihinnaline tunnistus postiga toimetada. Koolist on üle pika aja ainult head muljed.”

“… siis ei lähe pall kohe kuidagi väravasse.”

• “Aga õpingutest oli kasu palju, sest tegin meie eksamist nädala jagu varem ära ka raamatupidaja I kvalifikatsiooni-eksami. Nii, et au teile :).”
• “Õppisin eelkõige seda, et kodus on võimalik õppida – ei pea kursusekaaslastega ninapidi koos olema :).”
• “Õppida pole kunagi hilja! Kui algul tundub kõik keeruline, siis hiljem (teema läbi töötamisel) tundub kõik selge ja lõpuks on jälle kõik väga keeruline ehk segamini.”
• “See, mis ma õppisin, oli eksami ajal kuskile kadunud 🙂 !”
• “Õppisin arvutama tegelikke kulusid, nt autole. Varem oli minu jaoks ainuke kulu kütus. Ülejäänuga tegeles mees.”

“Suurepärane värav!”

• “Tänud toreda kursuse eest. Ja hästi läinud eksami eest. Sain ilusti juba info kätte (ei saa mainimata kohe jätta kui õnnelik ma olen ja muidugi ka uhke).”
• “Kirjutan jälle. Kuna tunnen, et mulle tullakse vastu, kui paberid koju kätte lausa saadetakse. Kiire on takus sellepärast, et mul avanes hea võimalus kandideerida ühele ahvatlevale töökohale. Ja oh kui hea meel mul on nüüd, et olemas tunnistused nende ainete läbimise kohta.”
• “Sain kaugõppel osalemisest õppepisiku, palavik on üsna kõrge :). Pean tunnistama, et olen vähemalt 100 korda kõikvõimalikele tuttavatele kinnitanud,  et mina küll kõrgharidust omandama ei hakka, NEVER ! Aga nüüd otsisin Tartu Ülikooli avatud ülikoolist välja omale huvitava teema “Ettevõttemajandus” ehk siis BAKALAUREUSEÕPE.”
• “Otsustasin eksamiõhtul, et sügisest tuleb jätkata, kui lootusetult ei põru. Nüüd tahaks juba homsest uuega alustada. Tundsin (mehega arutades jõudsime ühisele arvamusele), et selline õppimisviis on mu jaoks kõige sobilikum. Arvestades, et kodus on „kolm põrsakest” ja igapäev töö on suht kiire ja pingeline.”

…kiitis treener Rüütli.

“Kui kõik õpetajad oleksid niiiii vanad nagu Teie ja niiii halva mäluga nagu Teil, siis majanduskriis, (sh. pangandussektoris) ei tuleks Eestis üleüldse kõne alla :).”