Üliõpilasele ja õppejõule autoriõigustest

Aleksei Kelli, PhD
Intellektuaalse omandi dotsent
TÜ eraõiguse instituut

Autoriõigusel on täita oluline roll nii õppe- kui ka teadustegevuses. Esiteks on enamik inimesi autorid, kuna loovad erinevaid autoriõiguslikult kaitstavaid teoseid (luuletus, pilt, referaat, jne). Teiseks kasutab enamus ka teiste inimeste loomingut. Seetõttu ongi oluline teada nii autori kui ka kasutaja õiguseid. Põhiline allikas, millest me saame teada autori ja tema õiguste kohta on autoriõiguse seadus (edaspidi AutÕS). Tartu Ülikooli töötajate ja üliõpilaste seisukohalt omavad tähtsust ka Intellektuaalse omandi käsitlemise põhimõtted Tartu Ülikoolis (edaspidi TÜ IO põhimõtted).

Autoriõiguse keskne mõiste on teos. Autoriõiguse seadus määratleb teost kui „mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil“ (AutÕS § 4 lg 2). Vastavalt AutÕS-ile tuleb originaalsust mõista autori enda loomingulise tulemusena. See tähendab, teos ei pea olema uudne ning piisab sellest kui isik on ise selle loonud. Teose kaitse tekib loomisega (teose väljendamisega) ning registreerimine ja muud toimingud ei ole nõutavad. Teose loomisega tekib autoril rida õiguseid, mida saab laias laastus jagada kaheks: isiklikud ja varalised õigused. Isiklikud õigused (õigus autorsusele, autori nimele, õigus autori au ja väärikuse kaitsele) ei teeni otseselt varalisi huve, vaid garanteerivad autori ja teoses seostamise ehk siis isiku tunnustamise autorina. Varalised õigused nagu õigus teha teosest koopiaid, õigus levitada teost, õigus teos üldsusele kättesaadavaks teha (nt internetti üles laadida) on autori varalised õigused ja peaksid tagama autori sissetuleku.

Autoriõiguslik kaitse ei ole kõikehõlmav. On oluline teada, et autoriõigus ei kaitse ideid ja fakte. Kaitse ulatub just väljendusvormile. See tähendab, et autoriõigus ei anna monopoli ideedele ja faktidele (patendi-, andmebaasi-, ärisaladuse-, riigisaladuse- ja isukuandmete kaitse süsteemid võivad seda siiski teha). Ka kaitstud teose autorile kuuluvad õigused on piiratud. Õppe ja teadustegevust puudutavad eelkõige õigus avaldatud teost tsiteerida ja refereerida (oluline on põhiautorile viitamine) ning kasutada õppe- ja teaduslikel eesmärkidel illustreeriva materjalina.

Kuna ulatusliku ülevaate andmine autoriõiguse olemusest ei ole antud lühiartikli raames võimalik, siis peatutakse küsimustel, millele käesoleva artikli autoril paluti vastata:

I Mida tohib õppija teha õppejõu poolt loodud õppematerjalidega?

1) Kas üliõpilasel on õigus endale salvestada ja/või välja trükkida e-kursusel olevaid õppematerjale?

Üliõpilane võib õppematerjale kasutada teadmiste omandamiseks ehk siis õppimiseks. Kui õpilane on registreerunud e-kursusele, siis on tal õppe-eesmärkidel õigus salvestada ja trükkida e-kursuse õppematerjale.

2) Üliõpilane konspekteerib õppejõu loengut ning digitaliseerib konspekteeritu. Kas tal on õigus seda konspekti internetti üles riputada või muul viisil levitada?

Õppetöö juurde käib ka loengute konspekteerimine (õppejõu ettekande reprodutseerimine). Ei oma tähtsust, kas üliõpilane kirjutab teksti üles käsitsi, kasutab sülearvutit või siis algul kirjutab käsitsi ja hiljem koostab kirjutatu alusel digitaalse konspekti. Loodud konspekti tohib üliõpilane kasutada õppimiseks. Konspekti levitamiseks, internetti riputamiseks, jagamiseks, müümiseks on vajalik õiguste omaja (reeglina TÜ) nõusolek. Levinud tava kohaselt küsitakse nõusolekut loengukonspekti jagamiseks kaasüliõpilastele õppejõult. Formaal-juriidiliselt ei ole see päris korrektne, kuna TÜ IO põhimõtete kohaselt kuuluvad autori (õppejõu) varalised õigused (õigus levitada) loengutele ülikoolile. Samas on see tava laialt levinud. Minimaalne, mida üliõpilane peaks tegema, kui soovib oma konspekti kaasüliõpilastega jagada, oleks nõusoleku küsimine vastavalt õppejõult.

3) Kas üliõpilane tohib salvestada õppejõu loengut audio või videona? Kui jah, siis mida on tal õigus selle salvestisega teha?

Loengukonspekt audio- või videona ei ole autoriõiguslikult teisiti käsitletav kui kirjalik konspekt. Selle järgi tohib üksnes õppida ning kõigeks muuks (levitamine, internetti panek jne) on vajalik nõusolek. Õppejõu lindistamise, aga eriti filmimise lubatavus tema nõusolekuta on vaieldav küsimus. Antud artikli autor on siiski seisukohal, et tulenevalt isikuõiguste kaitsest eeldab korrektne lähenemine asjassepuutuvate isikute (õppejõud ja ka üliõpilased, kes on lindile jäänud) nõusolekut.

II Mida tohib õppejõud teha õppija poolt loodud materjalidega?

4) Kas õppejõul on õigus otsustada üliõpilase materjali avaldamise üle? Kas ja kuidas tohib õppejõud kasutada üliõpilaste poolt loodud materjale edaspidi oma e-kursuse õppematerjalide loomisel? Kui tohib, siis kuidas peab üliõpilase tööle viitama? Kas õppejõul on õigus salvestada e-kursusel olevaid foorumikirju (suhtlust)? Kui jah, siis mida võib salvestatud kirjavahetusega pärast teha? Mida peab tegema üliõpilane, kes näeb oma autoriõiguste rikkumist kaasõppijate või õppejõu poolt?

Õppejõu õigused seoses üliõpilase loodud materjaliga (referaat, eksamitöö, uurimus) piiruvad sellele hinnangu andmise ehk hindamisega. Avaldamise üle (nt kogumikuna trükkimine) õppejõul otsustamisõigus puudub. Selleks tuleb küsida üliõpilase nõusolek. Näiteks võib kursuse algul leppida kokku, et hiljem ühiselt arutatakse koostatud referaate, üliõpilased retsenseerivad üksteise töid jm.

Üliõpilastööde edaspidiseks kasutamiseks tuleb küsida tudengite nõusolekut. Viitamine autorile, kelle teost kasutatakse, on elementaarne akadeemilise kultuuri osa, mis on ka õiguslikult tagatud.

Foorumikirjade salvestamises ja kasutamises (mida nendega konkreetselt teha kavatsetakse) tuleb kokku leppida juba kursuse alguses. Kui osalejad on sellega nõus, siis võib ka õppejõud neid kirju edaspidi kasutada oma kursuse läbiviimisel.

Kui üliõpilane tuvastab, et õppejõud või keegi kaasüliõpilastest rikub tema autoriõigusi, siis esimese asjana võiks pöörduda selgituste saamiseks rikkuja poole. Kui see ei aita, siis järgmisena võiks pöörduda teaduskonna ja/või ülikooli juhtkonna poole. Kõige viimane võimalus on loomulikult kohus, kuid akadeemiline kogukond peaks püüdma oma probleemidele lahendust leida kõigepealt ikkagi organisatsiooni sees.

5) Kui üliõpilane loob mingi materjali (nt e-kursuse kodutöö, ülikooli lõputöö), siis kellele kuuluvad loodud materjali autoriõigused? Kas üliõpilasel on õigus enda loodud materjale kasutada ka pärast ülikoolist lahkumist? Millisest hetkest võib üliõpilast juhendav õppejõud ennast üliõpilase töö kaasautoriks pidada? Kas õppejõud võib kaasautorina edaspidi neid materjale piiramatult täiendada ja muuta?

Autoriõigus teosele (kodutöö, uurimus, lõputöö, jne) kuulub selle autorile ning ta võib seda kasutada millal ja kuidas tahab (sh. pärast õpingute lõppu).

Võimalik ühisautorsus on keskseks küsimuseks teoste puhul, mille valmimisse on panustanud teised isikud (juhendaja, keeletoimetaja, tõlkija, kujundaja). Autoriõigus näeb ette üldise põhimõtte, mille kohaselt „autorite konsulteerimine, administratiivse juhtimise funktsioonide täitmine, teose redigeerimine, graafikute, skeemide jms joonestamine ja muu tehnilise abi osutamine autoritele ei ole aluseks ühise autorsuse tekkimisele“ (AutÕS § 30 lg 6). Kui lõputöö juhendaja panus on enamat kui tehnilise abi andmine ning juhendaja teeb näiteks juurdekirjutusi, parandab töö struktuuri, täpsustab hüpoteese, siis võib öelda, et juriidilises mõttes on tegemist ühisautoritega, ehkki tulenevalt akadeemilisest tavast ei märgita juhendajat ühisautorina.

Kui teos põhineb ühisautorsusel, siis selle edasine töötlemine ja kasutamine saab toimuda ainult ühisautorite kokkuleppel.

6) Õppeprotsessi käigus tehakse videosalvestis – salvestatakse rollimäng, kus osalejateks on üliõpilased. Kas õppejõud tohib salvestist hiljem kasutada õppematerjalina oma e-kursusel? Kui jah, siis millistel tingimustel? Kas piisab üliõpilaste suulisest nõusolekust või on vaja kirjalikku nõusolekut?

Õppeprotsessist tehtud videosalvestist tohib kasutada õppematerjalina eeldusel, et asjaosalised on nõus. Selguse huvides ning vaidluste vältimiseks on parem, kui nõusolek on kirjalik.