E-õppe kasutamise motiivid

13. oktoobril 2010 kell 10.00-11.30 toimub Tartus, Lossi 3-112 seminar “E-õpe – tasub või ei tasu?“. Seminari juhib Viljar Veebel, riigiteaduste instituudi lektor.

Seminaril diskuteerivad e-õppe kasutamise motiivide üle Loone Ots, Ain Riistan, Age Rosenberg ja Kalev Tarkpea. Arutatakse, milliseid lisaväärtusi annab e-õppe kasutamine õppejõule? Seminari lõpus toimub e-õppe edendajate tunnustamine neljas valdkonnas: humaniora, realia et naturalia, medicina, socialia.

Seminari reaalajas videoülekannet saab vaadata UTTV vahendusel: http://www.uttv.ee

Alljärgnevalt saate tutvuda seminari diskussioonis osalevate õppejõudude mõtetega e-õppe kasutamise motiivide üle.

Ain Riistan, Uue Testamendi lektor, mag (theol)

1. Millised on Teie puhul e-õppe kasutamise põhilised motiivid?

Õppekorralduslikult on e-õppe formaat paindlik, see aitab tunniplaanis siduda nii statsionaarile kui avatud ülikoolile suunatud õpet. Statsionaaris annab see üliõpilasele suurema vabaduse oma tunniplaani planeerida, st jääb ära olukord, kus üliõpilane on sunnitud kursusest loobuma sellepärast, et ta tahab samal ajal mingit teist ainet kuulata. Avatud ülikooli puhul on e-õpe aga oluliseks täienduseks muidu küllalt napile auditoorsele tööle.

Ainest lähtuvalt – kui kursusel kasutakse väljastpoolt ülikooli kutsustud õppejõudusid, siis vabastab e-õpe kursuse korraldaja vajadusest aine uuel lugemisel neid õppejõudusid uuesti esinema kutsuda. Just see võimalus aitab organiseerida eriti interdistsiplinaarse suunitlusega kursusi, kus erinevad külalisõppejõud käsitlevad sama teemat igaüks oma pädevusest lähtuvalt.

2. Palun jagage oma kogemusi e-õppe kasutamisel/orgniseerimisel, kui õppejõududeks on olnud õppejõud väljastpoolt ülikooli.

Kõigepealt tuleb kindlasti arvestada sellega, et kutsututele tuleb tutvustada videoloengute formaati, selle võimalusi ja puudusi. Isegi pikaajalise esinemiskogemusega inimesed tunnevad mõnikord ebakindlust, kui nad peavad kaamera ees esinema. Samuti tuleb arvestada sellega, et erinevatel õppejõududel on erinevad esinemisstiilid ja -harjumused.

Näiteks juhtus ühe aine puhul, et üks kutsutud õppejõududest oli küll valmis stuudios kaamera ees oma loengu sisse lugema ka ilma üliõpilaste vahetu kohaloluta, kuid ta ei soovinud seejuures kasutada PowerPoint slaide. Teine õppejõud kasutas slaide, ent soovis, et loengu salvestusel viibiks ka üliõpilastest kuulajaskond. Niisiis pidasingi videolengute salvestamiseks läbirääkimisi mitte ainult erinevate õppejõududega, vaid otsisin ka tudengitest vabatahtlikke.

Samasugune mitmekesisus puudutab ka täiendavate õppematerjalide leidmist. Mõni õppejõud võtab kaasa ja annab lahkelt kasutamiseks küllalt suure hulga täiendavaid materjale, teine aga piirdub ainult oma loengu pidamisega. See kõik tähendab, et ühe interdistsplinaarse mitmete külalisõppejõudude videoloengutega aine ettevalmistamisel tuleb kursuse korraldajal näha ekstra vaeva, et lõppvariandis veebi õpikeskkonda jõudev materjal oleks enamvähem tasakaalustatud.

3. Kas e-õppe kasutamine on Teie jaoks ennast õigustanud? Kui jah, siis miks?

Kindlasti on õigustanud. E-õppe formaadi paindlikkus laieneb tudengilt ka õppejõule, see võimaldab mitmeid asju teha näiteks õhtusel ajal arvuti taga kodust. Ja kindlasti mitmekesistab see õppetööd ennast, st e-õpe on heaks vahelduseks lihtsalt loengute pidamise rutiinile. Samas olen üha selgemini tajunud mõiste “kontaktõpe” olulisust. Ka täiesti veebipõhise kursuse puhul on oluline üliõpilastega suhtlemine ja regulaarne tagasiside. E-kursust ei tohi käsitleda lihtsalt valmis “konservina”, mis üliõpilastele kätte antakse – et vaata ise, kuidas sa hakkama saad.

Age Rosenberg, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna lektor, MA

1. Millised on Teie puhul e-õppe kasutamise põhilised motiivid?

Päris alguses oli e-õppe kasutamise motiiviks minu puhul selgelt kontakttundide puudumine, kuid kuna ma oma ainet päris tudengitega tegelemata ette ei kujuta, siis sain õnneks ühe kaasõppejõu appi seminare läbi viima. Imik, ja sealjuures esimene laps, seadis piirid. Kuid põhjusi ja põhjendusi tuli e-õppe käigus juurde. Mõistsin, et kirjaliku ja toimetatud loengumaterjali olemasolu korral ei peagi kursust hiljem e-õppest nö tagasi klassiruumi kolima, vaid ma saan neid väheseid kontakttunde kasutada tudengite jaoks oluliselt sisukamalt ja praktilisemalt seminaride vormis. Aine saab sel moel e-õpet kontakttundidega kahasse kasutades palju tihedam.

Sissejuhatus ainesse on tore teha silmast-silma, kuid esimese lapsega oli küll üks juhus, kus ma avastasin selle kohalolemise vajaduse alles 15 minutit enne selle algust, kui olin äärmiselt õnnetu imiku just pärast rasket ja nutust ööd kodus lõunaunne saanud. Siin on tegelikult kasu kolme asja koostööst: e-õppe keskkond, ÕIS ja kontakttunnid. ÕISi kaudu pääseb kenasti ligi ka kõigile neile, kes on küll ainele registreerunud, kuid ei ole veel registreerunud e-õppe keskkonnas.

2. Palun jagage oma kogemusi e-õppe kasutamisel lapsega kodus olles.

Tegelikult ei ole eriti vahet, kas kasutada e-õpet ajendatuna värskest ema-staatusest või tahtes lihtsalt oma ainet huvitavamaks muuta, lihtsalt lapsega kodusolemine võib olla heaks ajendiks neid võimalusi uurima hakata ja tavapärasest rutiinist välja tulla. Ehk et olen kasutanud Blackboardi õpikeskkoas sisalduvaid võimalusi foorumite, kodutööde ja teadete jätmisel näol ning lisaks ka veebiseminari tarkvara. Kõik on tähendanud seda, et 1) küsimused ja kodutööd kogunevad peamiselt ühte kohta (kahjuks küll on alati siiski ka häireid, mille tõttu saan töid ja küsimusi ka jätkuvalt mailiaadressidele) 2) saan suhelda kodust lahkumata 3) tudengid saavad samuti koha, kus omavahel suhelda ja üksteise seisukohti lugeda ja 4) tudengid saavad võimaluse kontakttunnist puudumist asendada, mis tänases kiires maailmas osutub sageli siiski vajalikuks, tahame seda või mitte.

3. Kas e-õppe kasutamine on Teie jaoks ennast õigustanud? Kui jah, siis miks?

Ehk et e-õppe kasutamise ajendas küll pisike ilmakodanik, kuid olles selles sees ja tundes neid võimalusi nüüd juba laiemalt, ei ole plaanis nende pisikeste ilmakodanike suuremaks saamisel e-õppest ära kolida, vaid ikka veel ja veel neid võimalusi avastada ja kasutada.
Loone Ots, Balti Õpingute programmi lektor, PhD (Ed.)

1. Millised on Teie puhul e-õppe kasutamise põhilised motiivid?

Minu eesti kultuuri loengute tähtis osa on pilt, muusika ja video. E-õpe toetab mind tohutult, sest saan lisada võrku hulga materjale, mida muidu saaksin esitada ainult loengus. Isegi loengus on pidevalt tehnilisi raskusi nt YouTube´i esitlustega, sest minu koduauditooriumi arvutil puuduvad uuendused, mistõttu lõik lihtsalt ei ilmu ekraanile. Enamik minu pildimaterjalidest on pärit arhiividest ja muuseumidest, mistõttu neid kusagilt mujalt ei leia. Jah, saaksin ju kasutada CD-ROMi. Kuid siis nihkub asi juba pisut autoriõiguse valda ja ma ei armasta noateral turnida. Teine motiiv on see, et üliõpilased on harjunud veetma oma elu võrgus, sestap on neil mugavam sealt ka õppematerjale vaadata. Siia alla paneks ka loodushoiu ning paberisäästu. Näiteks kursusel Estonian Literature on umbes 1000 lk tekste. Korra oleme isegi proovinud jagada laiali loengute ja materjalide köite – kuid milleks, kui on võimalus kasutada arvutit. Kolmas põhjus on järgmises punktis: kursust saab kasutada ka puht veebipõhiselt, niisiis lubab see õpetada tudengeid, keda ma kunagi ihusilmaga ei näegi. Balti Õpingute jaoks on see parim lahendus.

2. Palun jagage oma kogemusi e-õppe kasutamisel, kui õppijateks on olnud välisüliõpilased, kes õppimise hetkel elavad välismaal.

E-õpe toimib kenasti, s.o, tudengid teevad oma töö tähtajaks ära. Keelemuresid pole olnud. Probleemid on alati olnud tehnilised: keegi ei leia linki, keegi ei oska asju portfelli üles laadida. Nii oleme lahendanud kompromissiga: valmis tööd tulevad ikkagi mulle e-postkasti, meilile, mitte õpikeskkonda. Minu jaoks suurt vahet ei ole, aga tegelikult usun, et mingi psühholoogiline vahe ikkagi on.

3. Kas e-õppe kasutamine on Teie jaoks ennast õigustanud? Kui jah, siis miks?

Aga kui ei? Sest, kurb öelda, minu jaoks EI OLE e-õpe end õigustanud. Vist on põhjus minu kursuste sihtrühma eripäras. Kursuseid koostades olin õnnelik, sest uskusin, et nüüd-nüüd hakkab üle maailma levima eesti kultuur, et niipalju huvilisi ikka on – kõik maailma slavica ja fennougria ja politoloogia ja kultuuriteaduste ja kirjanduse erialade üliõpilased  – et kursuse koostamise, testimise ja juurutamise vaev ning raha end ära tasub. Et on olnud mõtet neid kursusi luua. Et need on jätkusuutlikud. Tegelikult ei ole. Maailmas on ju kümneid tuhandeid veebikursusi ja meie omad upuvad nendesse ära, sest keegi lihtsalt ei oska neid leida. E-kursusel, mis on tõesti mõeldud üleilmseks levikuks (nagu vähemalt mina ja osakonnajuhataja uskusime), peaks olema korralik reklaam, ärge küsige, kus ja kuidas, aga teha täitsa viisaka sisu ja suure mahuga ja autori meelest huvitav kursus, kuhu kord aastas või paari aasta tagant eksib üks üliõpilane – sellel lihtsalt ei ole mõtet.

Küll aga, rõhutan, on minu auditoorsed tudengid e-kursusi kasutanud ja on nendega rahul olnud. Ja ikkagi olen ise ja oma rahadega igale tudengile ka CD-ROMi kinkinud. Sest see on asi, mille ta viib Eestist lahkudes kaasa. Võib-olla vajab seda mõni tema tuttav, aga ka lihtsalt lauasahtlis toob see ehk mõnikord meelde Eesti ja selle, mida ta siin Eesti asjast õppis. Noh ja last not least – siis ei saa ta öelda, et polnud interneti või et mingi asi ei avanenud.

Kalev Tarkpea, füüsika instituudi koordinatsiooniosakonna juhataja, knd (füüsika-matemaatika)

1. Millised on Teie puhul e-õppe kasutamise põhilised motiivid?

Põhimotiiviks oli tagada füüsikaülesannete lahendamise õpetamine suurele rühmale tingimustes, kus auditoorseid tunde selleks tegevuseks napib. Aine LOFY.01.002 “Füüsikaline maailmapilt” (maht 6 EAP) peab andma füüsikalis-loodusteaduslike erialade (füüsika, keemia, materjaliteadus, arvutitehnika, geoloogia, geograafia, keskkonnatehnoloogia) üliõpilastele nende edasistes õpingutes vajalikud süsteemsed teadmised ja oskused füüsikas. Samas pole ligikaudu kolmveerand kuulajatest saanud gümnaasiumist mitte mingeid tõsiseltvõetavaid eelteadmisi. Seetõttu tuleb üliõpilastel faktoloogia omandada suuresti iseseisvalt, aineveebis leiduvate õppematerjalide abiga. Auditoorsetes loengutundides õpitakse neid fakte seostama, veebist lisainfot hankima ning õigeid järeldusi tegema. Oluliste tüüpülesannete lahendamise oskus tuleb aga üliõpilastel omandada e-õppes eneseteste sooritades ning testide käigus ilmnenud puudujääke likvideerides. Auditoorset õppeaega selleks lihtsalt ei jätku.

2. Palun jagage oma kogemusi e-õppe kasutamisel suurte õpperühmade õpetamisel.

Kogemused on igati positiivsed. Eriti väärtuslik on tugisüsteemi anonüümses foorumis tekkiv spontaanne tuutorlus. Enesetestiga mitte toime tulnud üliõpilane pöördub abipalvega anonüümsesse foorumisse ja reeglina ta abi ka saab. Tugevamad tudengid asuvad spontaanselt õpetama nõrgemaid. Õppejõud võib enamasti piirduda vaid protsessi jälgimisega, vajadust sekkuda esineb harva. On oluline märkida, et mida suurem on õpperühm, seda paremini see süsteem toimib.

3. Kas e-õppe kasutamine on Teie jaoks ennast õigustanud? Kui jah, siis miks?

Jah. Ülalkirjeldatud tingimustes poleks vist mitte mingil muul moel võimalik seatud eesmärke saavutada. Erinevus ülikooli siseneva kontingendi keskmiste teadmiste ja väljundis nõutava taseme vahel on liialt suur. Samas on seni ühese vastuseta küsimus, kuidas optimaalselt kasutada auditoorset tööaega juhul, kui eksisteerivad salvestatud videoloengud.