Üksteiselt õppimine õppejõu professionaalse arengu toetajana, ka e-õppes

Airi Niilo, õpetamisoskuste konsultant sotsiaalteaduste valdkonnas
Katri Kütt, õpetamisoskuste konsultant humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas

Üksteiselt õppimine ja tähenduslikud vestlused

Õpetamisoskuste konsultantidena on meil olnud võimalus nii kõrvalt jälgida kui osaleda  erinevates õppejõudude professionaalset arengut toetavates tegevustes – õpetamisega seotud koolitused, väiksemad ja suuremad õpiringid, Kolleegile külla! nädala vaatlused, õppejõudude konverents, õppedisaineritega e-toega kursuste arendamise toetamine, erinevad kogemusseminarid, e-kursuste hindamine kvaliteedimärgile kandideerimisel jm. Kõigi nende tegevuste ühiseks jooneks on olnud sisukad ja huvitavad vestlused, mis on toetanud erinevate osapoolte teadmiste, oskuste ja hoiakute kujunemist. Milline on aga sellise õppimise eripära ja kuidas see päriselt toimub?

Roxå ja Mårtenson (2009) kirjeldavad tähenduslikke vestluseid kui õppejõudude vahelisi jutuajamisi õpetamise teemadel, mis kujundavad ja toetavad nende arusaama õppimisest ja õpetamisest. Autorid toovad oma uuringus välja, et tähenduslikud vestlused õpetamise teemadel tekivad, kui on tagatud järgmised tingimused: 1) privaatsus ja mitteametlikkus, mis sageli väljendub väikses ja valitud seltskonnas; 2) vastastikune usaldus, mis võimaldab jagada ka isiklikke lugusid ja väljendada vastuolu ametlike seisukohtadega, 3) sisu ja tähendus, kus vestluskaaslased mõistavad õpetamise konteksti ja pakuvad vastastikku tuge. Enamasti on õppejõududel väike tähenduslik võrgustik, kellega õpetamise teemadel arutleda, ja kellega peetud vestlused erinevad oluliselt ametlikest jutuajamistest. Sellised vestlused on tähenduslikud just seetõttu, et annavad tõuke õpetamisega seotud teadmiste, oskuste ja hoiakute muutumiseks õpetamise ja õppimise kohta ning toetavad seeläbi õppejõu professionaalset arengut.

Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kogemusseminar (pildi autor: Sander Mändoja)

2021. aastal toetati Tartu Ülikooli kõigis valdkondades e-toega õppeainete Moodle’i kursuste arendamist. Kahes valdkonnas korraldati õppeprodekaanide Anneli Saro (humanitaarteaduste ja kunstide valdkond) ja Janno Lahe (sotsiaalteaduste valdkond) ning õppedisainerite eestvedamisel e-toe loomise ja arendamise näidete jagamiseks kogemusseminarid (vt HV kogemusseminar, salvestuse nägemiseks tuleb TÜ kontoga Owndrive’i sisse logida, vt SV kogemusseminar, salvestuse nägemiseks tuleb TÜ kontoga Panoptosse sisse logida). Oma kogemusi jagasid 14 õppejõudu ja valdkonna õppedisainerid. Kogemuspäevast sai osa võtta nii kohapeal kuulates-arvamust avaldades kui veebis jälgides. Ühtlasi oli see hea näide, kuidas omavahel kogemuste jagamine tõi kaasa nii kohapealseid kui edaspidiseid olulisi arutelusid.

Seminaridel tekkisid sisukad, innustavad ja õpetlikud mõttevahetused erinevatel e-toe arendamise teemadel (sh e-kursuse struktuur, disain, eesmärk, ülesannete ja vahendite võimalused, õppimist toetavad tegevused ja harjutuste lahendused jpm). Mõni alustav õppejõud sai selgemaks, milleks ja kuidas üldse Moodle võimalusi pakub, mõni teine leidis lahenduse talle väljakutseid pakkunud olukorrale, kolmas sai lohutust, et ta ei ole oma murede ja rõõmudega üksi. Aga juurde tekkis ka hulga küsimusi, mille üle mõelda: kuidas õpetamist rohkem väärtustada, kuidas olla loov ja pakkuda õppijatele mitmekesist õpikogemust, aga ka kuidas õppijad saaksid õppejõudu inspireerida. Võib öelda, et loodud oli keskkond, kus kolleegid said jagada isiklikke kogemusi ning pidada tähenduslikke vestlusi õpetamisest.

Koos õppimise eelduseks on õppijate erinevad kogemused. Kogukonnas õppimine toimub praktilise tegutsemise kaudu – katsetatakse ise, vaadeldakse teisi, tehakse vigu ja proovitakse uuesti. Julget katsetamist ja vigadest õppimist toetavad kogukonnaliikmete omavahelised heasoovlikud suhted. Hinnanguvaba suhtlemine kogukonna liikmetega võimaldab saada erinevatest allikatest mitmekesiseid teadmisi (Merriam et al., 2003). Kollegiaalsus soodustab nii alustavate kolleegide õppimist kogenumatelt kui ka vanemate kolleegide õppimist uustulnukatelt (Fuller et al., 2005). Sama suundumus leidis kinnitust ka e-õppe kogemusseminaridel, kus oma kogemust jagasid nii alles õpetamist alustavad kolleegid kui need, kelle kursused on saanud juba e-õppe kvaliteedimärgi.

Saamaks teada, mis mõtted olid osalejatele tähtsad, palusime humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna õppejõududel peale seminari oma osalemise kogemust ja õppimiskohti jagada (N=36).

Vastused kinnitasid selgelt, et kuigi kogemuspäeva fookus oli Moodle’i kursuste arendamisel, andsid esinemised väärtuslikku mõtteainet õpetamise kohta palju laiemalt. Osalejaid kõnetas väga see, et toredate Moodle’i kursuse esitlemise kõrval avasid õppejõud ka suure õpetamiskoormusega kaasas käivaid raskuskohti ning arutlesid selle üle, kuidas soovi kõrval hästi õpetada enda vaimset tervist hoida. Rahustavalt mõjus arusaama tekkimine, et õpetamine (sh Moodle’i kursus) on protsess, mis ei saa kohe valmis ja mille arengut toetab hästi üksteiselt õppimine.

Väga huvitav oli. Kadestamisväärt pühendunud õppejõud on meil ülikoolis! Peaks ise natuke rohkem pingutama…

Tegelikult pole teema nii väga olulinegi, tähtis on lihtsalt jagada oma kogemusi õpetamise vallas. Tehniline külg sai Covidi ajal väga tähtsaks ja kuidas oleks saanudki teisiti, aga hoopis huvitavam on kursuste sisuline külg. Selle poole pealt oli esmaspäevane üritus väga kosutav hingele. Eriti meeldis, et räägiti ka kõhklustest ja kahtlustest, mis inimestel on tekkinud. See inimlikustab seda edu veatut klantspilti, mida ülikool väljapoole projekteerib ja mis seesolijatele ei mõju alati siiralt.

Üksteiselt õppimise aktiivsus, siiras kogemuste jagamine, valmisolek vastastikku õppida ja üksteisega tähenduslikke vestlusi pidada sõltub paljuski organisatsioonikultuurist (Pyrko et al., 2017). Selle tekkimisel mängivad olulist rolli just eestvedajad, kes ärgitaksid kogukonnas õppimist ning hoiaksid koosmõtlemise taset. Seega on oluline algatada ja hoida erinevaid kogemuste jagamise olukordi ning toetada ja innustada tähenduslike vestluste toimumist.

Kokkuvõtteks

• Meil on üksteiselt palju õppida ja võimalused kogemuste jagamised ja mõtestamiseks on väärtuslikud.
• Tähenduslikud vestlused õpetamise üle pakuvad võimalust oma teadmistele, oskustele ja hoiakutele otsa vaadata, neid mõtestada ja uuendada.
• Kogemusseminaride formaat pakub võimaluse jagada isiklikke ja tähenduslikke kogemuslugusid (sh nii eduka tulemusega näited kui ka ebaõnnestumised, raskused ja kahtlused), sest see annab head sisendit laiemateks aruteludeks ning näitab, kui erinevad võivad olla õppejõudude professionaalse arengu teekonnad.
• Tähenduslike vestluste tekkimiseks on oluline algatada ja hoida erinevaid kogemuste jagamise olukordi, sh olla ise oma kogemuse jagamisega kellelegi inspiratsiooniks või lohutajaks.

Mind huvitab kõik õpetamisega seonduv. Aitäh väga huvitava kogemusseminari korraldamise eest!

Tahaks palju rohkem kuulda teiste õppejõudude nii positiivsetest kui ka negatiivsetest kogemustest. Üldiselt oli äärmiselt põnev ja kasulik näha oma tööd laiemas süsteemis ja seda teiste õppejõudude kogemusega kõrvutada. Aitäh!

Loe lisaks:

1. Fuller, A., Hodkinson, H., Hodkinson, P., & Unwin, L. (2005). Learning as Peripheral Participation in Communities of Practice: A Reassessment of Key Concepts in Workplace Learning. British Educational Research Journal, 31(1), 49–68.
2. Merriam, S., Courtenay, B., & Baumgartner, L. (2003). On becoming a Witch: Learning in a marginalized Community of Practice. Adult Education Quarterly, 53(3), 170–188.
3. Pyrko, I., Dörfler, V., & Eden, C. (2017). Thinking together: What makes Communities of Practice work? Human Relations, 70(4), 389–409
4. Roxå, T., & Mårtensson, K. (2009). Significant conversations and significant networks–exploring the backstage of the teaching arena. Studies in Higher Education, 34(5), 547-559.