Digipädevus TÜ õppekavades
Tanel Mällo, TÜ digipädevuse projektijuht
Veel enne, kui eriolukord suure osa meie igapäevategevusi digitaalsetesse kanalitesse lukustas, oli TÜ õppevaldkonna üks 2020. aasta tegevussuund digipädevuse arendamine. Õppeprorektori sõnastatud pikaajaline eesmärk on, et iga õppekava lõpetaja omandaks stuudiumi vältel erialaste teadmiste ja oskuste kõrval ka nii üldise kui erialaseks tööks vajaliku digipädevuse. Seda sihti silmas pidades oleme käesoleva õppeaasta algusest töötanud võimaluste loomisega TÜ õppekavades ning keskselt digipädevuse arendamise toetamiseks.
Jagan allpool selle töö käigus tehtud tähelepanekuid digipädevuse üldise sisu kohta, püüan avada digipädevuse tähendust e-õppe kontekstis ning kirjeldan ülikoolis digipädevuse kujundamist toetavaid meetmeid.
Mis on digipädevus?
Olen kogenud, et “digipädevus” on paljude jaoks kantseleilik märksõna, mille elupaik on abstraktsetes dokumentides, mitte igapäevaelus. Mingis mõttes see kahtlemata nii ongi. Tähistame sellega ühte üldpädevust, mis võiks aidata püsida reel, millega tehnoloogia kiire areng ühiskondlikele muutustele kärmet sõitu teeb. Sageli tähendabki digipädevus kõige lihtsamaid toiminguid – interneti kasutamine, dokumentide koostamine, suhtlus digikanalites. Üldjuhul olemegi oma vajaduste kohta juba täna piisavalt digipädevad seda millekski eriliseks pidamata. Ent tehnoloogiamaailma iseloomustav kiire areng heidab pideva väljakutse ning mõnikord kohustuse ka igapäevastes asjades midagi uut proovida, kohaneda, ümber õppida. Eriti ülikoolis, kus aitame üliõpilastel valmistuda täna veel tundmatuks tulevikuks. Digipädevuse tulevikku suunatud ots võiks meil aidata digikeskkonnas hakkama saada sama hästi ning samadele moraali- ja väärtuspõhimõtetele toetudes nagu füüsilises keskkonnas.
Nagu iga üldpädevuse moodustavad ka digipädevuse oskused, teadmised ja hoiakud. Kui vajalikud oskused ja teadmised võivad erialati oluliselt erineda, siis infoühiskonnas vajalike hoiakutena on ülikooli eesmärk toetada kriitilist mõtlemist uute tehnoloogiate vajalikkuse ning kasutamise tagajärgede hindamisel ja paindlikkust nende tundmaõppimisel ja rakendamisel.
Toetume ülikoolis digipädevuse arendamisel DigComp raamistikule. See on digipädevust tõesti abstraktselt kirjeldav Euroopa Komisjoni intellektuaalselt nõudlik dokument. Iga digipädevust arendada sooviva inimene ning institutsioon saab sellele toetudes otsustada ja täpsemalt sõnastada, missugused digioskused, -teadmised ja -hoiakud tema jaoks täna olulised on. Selles pakub DigComp raamistik süsteemset mõtlemisabi, kirjeldades viie osaliselt kattuva pädevusvaldkonna (informatsioon, kommunikatsioon, sisuloome, ohutus ja probleemilahendus) sees 21 täpsemat osaoskust (nagu näiteks info otsimine ja hindamine, digivahenditega suhtlemine, digitaalse sisu loomine, isikuandmete kaitsmine jne). Ent nagu hea loomaaed ei eelda taksonoomia kõigi liikide esindatust, ei määra ka DigComp digipädevuse norme ega standardeid, millele Euroopa kodanik või TÜ lõpetaja vastama peaks. Pigem oleks igal õppekaval mõistlik läbi mõelda, missugune võiks olla nende lõpetajale vajalik digipädevus.
Digipädevus ja e-õpe
E-õpe on hea näide, kuidas digioskus aitab harjumuspärast asja teha uuel moel – kas näiteks lihtsalt vahelduseks, mingis mõttes tõhusamalt või kui harjumuspärane toimimisviis on välistatud. Viimased paar kuud on andnud kogemuse elust äärmuslikus infoühiskonnas, kus elu toimubki digikeskkonnas. Selline ühiskond ei ole muidugi ei digipädevuse ega e-õppe eesmärk. On palju tegevusi, mida pole praktiline, mõistlik või laiemas mõttes hea digitaalsesse vormi üle viia. Hetkel oleme ehk ühiskonnana tõepoolest trajektooril, kus järgmine uus teenus, toode, toiming või interaktsioon on tõenäoliselt digitaalne. Ent on alust uskuda, et paljudel puhkudel jäävad digitaalne ning füüsiline lihtsalt üksteise alternatiivideks. Digitaalne pole ju eesmärk omaette, vaid lihtsalt üks viis teha meile vajalikke asju. Eks ole siis mõistlik selles viisis võimalikult pädev olla.
E-õppe kogemus annab kahtlemata infoühiskonnas toimetamise vundamendi. Täna võime eeldada, et juba ülikooli sisseastujad omavad e-õppe kogemust ning digipädevust laiemalt gümnaasiumist või “elust enesest”. Ülikoolis on meil võimalik selle “peale” kasvatada järgmine – erialaste – oskuste, teadmiste ja hoiakute tase, mis valmistab üliõpilasi tööeluks ning vastutustundlikeks kodanikeks. Ülikooli e-keskkondade (ÕIS, Moodle, Microsoft Teams jne) kasutamine võiks üldises plaanis olla erineva taustaga sisseastujate jaoks “suur tasandaja”, mis toetab vajadusel erialase digipädevuse kujundamiseks vajalikke oskuseid. Selline baastase võiks tähendada oskust iseseisvalt digitaalset infot hankida, hinnata ja läbi töötada, individuaalselt ja teistega koostöös – näiteks digikanalites loengutes ja seminarides osaledes – sisu luua jne. E-õpe toob ülikooli kesksete töövahendite kõrvale iga õppejõu individuaalse lähenemise digikeskkondades ja digivahenditega töötamisele. Parimal juhul tutvustab see üliõpilasi “päris eluga” tänapäevases ja tuleviku maailmas, kus digivahendid loovad kasulikku mitmekesisust ning toetavad tuleviku ühe põhilise põhioskuse – kohanemisvõime arengut.
Digipädevuse kujundamine ülikoolis
Digipädevuse arengul ülikoolistuudiumi jooksul võiks eraldi tähelepanu pöörata kolmele osaliselt kattuvale kategooriale: (a) ülikoolis kui digitaalseid lahendusi (sh e-õpet) kasutavas organisatsioonis eeldatavad baasoskused, (b) erialased digioskused ja -teadmised ning (c) kõrghariduse üldisemad “katuseesmärgid” nagu kriitilise ja iseseisva mõtlemise arendamine. Kirjeldan neid lühidalt meetmete kontekstis, mida nende arendamiseks rakendame:
- digipädevuse üldtaseme õpiobjektide väljatöötamine;
- digipädevust, sh erialast digipädevust arendavate õppejõudude kogukonna jõustamine;
- õppekavade eneseanalüüsi toetamine;
- digipädevust arendava üldkursuse käivitamine.
Üldtase. On ilmne, et üldoskuste arendamine võiks ülikoolis toetuda gümnaasiumis omandatule. Täna ei saa aga kõigilt ülikooli sisseastujatelt digipädevuse osas ühesugust taset eeldada. Vajaliku baastaseme saavutamine e-õppe kogemuse ning erinevate õppe- ning koostööks kasutatavate e-keskkondade kaudu võiks toimuda ilma, et sellele erialaainetes tähelepanu pöörama peaks. Nii mõnelgi õppejõul on töö käigus tekkinud juhendid ühe või teise digilünga katmiseks, mida üliõpilastega sisulist õpet katkestamata jagada – koondame sellised oskused kättesaadavasse vormi, millele saab viidata nii stuudiumi alguses kui jooksvalt lünkade ilmnemisel. See tähendab digipädevuse õpiobjekte, mis sobivad nii üliõpilastele kui õppejõududele nii iseseisvaks enesetäienduseks kui ka erialasisuga integreerimiseks.
Digipädevad õppejõud. Heade tavade ja oskuste koondamine aitab ka õppejõududel oma digivahendeid täiendada. See on kriitilise tähtsusega just erialase digipädevuse üliõpilasteni jõudmiseks. Kogemus näitab, et õppejõudude digipädevust mõjutab “nõudlus” – kui üksuses on mõni digivahendeid eriliselt osavalt kasutav õppejõud, hakkavad üliõpilased sama ootama ka teistelt. Digipädevaid õppejõude saab oma oskuste kolleegidele edasiandmisel ning ülikoolis laiemalt levitamisel toetada hea õpetamise grandi sarnase lahendusega.
Õppekavade eneseanalüüs. Osad erialad on juba läbinud, teised alustanud analüüsi, mida digipädevus täna ja järgnevate aastate jooksul lõpetajate jaoks tähendada võiks ja kuidas see mõjutab erialaselt olulisimaid teemasid. DigComp raamistikule toetumine protsessis aitab tagada, et midagi kahe silma vahele ei jää ning et tulemus on terviklik. Ideaalis on stuudiumi käigus digipädevuse iga vajaliku osaoskusega kokkupuuteid mitu ning nende omavahelised suhted ja arendamise ajaline järgnevus plaanitud loogiliselt, loomulikult ja erialasisuga arvestavalt. Toon teiste õppekavade kogemuse heameelega teie analüüsimisse kaasa!
Digipädevuse üldkursus. Usun, et digioskuste, teadmiste ja hoiakute kujundamine ja õppetöösse integreerimine toimub suuresti iga eriala loomuliku õppearendusprotsessi ja kaasajastamise käigus. Kuna erialase huvi fookus on aga reeglina kitsam, käivitame 2020/21 sügissemestril digipädevuse “katuseesmärkide” arendamiseks ka valikainekursuse “Digikodanik infoühiskonnas”. Kursuse eesmärk on praktiliselt arendada digiteemadel kriitilist ja paindlikku mõtlemist, toetades nii loodetavasti ka erialase digipädevuse tunnetamist ja mõtestamist. Kursus toetub osaliselt eelmainitud digipädevuse õpiobjektidele, toimides vajadusel seekaudu ka digipädevuse baasoskuste “tasandusmeetmena”.
Kokkuvõtteks – oleme kõik enamvähem digipädevad – asjaolude sunnil täna kahtlemata rohkem kui kaks kuud tagasi. Nende oskuste, teadmiste ja hoiakute olulisus tõenäoliselt kasvab ajas veelgi. Digipädevus ei tähenda ainult e-õpet, ent e-õpe ning digitaalsed töövahendid üldiselt mängivad üliõpilaste digipädevuse kujundamises olulist rolli. See eeldab digipädevust loomulikult ka õppejõududelt – nii üldoskusena kui erialaspetsiifilises mõttes. Mida see iga eriala jaoks spetsiifiliselt tähendab, on tarvis süsteemselt läbi mõelda.