Uuenduslikkus ei pruugi olla alati parim
Sandra Saar, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 2. aasta üliõpilane
Kui kunagi nägid loengud enamasti välja sellised, et õppejõud rääkis auditooriumi ees ja üliõpilased vaikselt kuulasid, siis üha enam püüavad õppejõud oma ainele läheneda teistmoodi. Õppijatele aga ei pruugi innovaatilisus alati meeldida.
Kõige efektiivsem on järjepidev õppimine
Vestlesin mitme üliõpilasega teemal, kuidas neile õppida meeldib ja kuidas nende eriala ülikoolis üldse õpetatakse. Jutuajamistest selgus, et kõige efektiivsemaks peavad üliõpilased järjepidevat õppimist. Ometi on jätkuvalt palju erialasid, kus semestri jooksul pole peale loengutes ja seminarides kohalkäimise muud teha vaja. Kui aga jõuab kätte sessi aeg, siis pingutavad õppijad nii, et higimull otsa ees, et eksamid saaksid sooritatud. Üliõpilased ise ei pea seda varianti eriti mõistlikuks, sest õppimine jäetakse tihtipeale nii viimasele minutile, et hea, kui midagi eksamiks üldse meelde jääb. Eriti, kui loengud on õppija jaoks igavad olnud.
Videoloengute vaatamine on ajamahukas
Kõige levinum õpetamise viis ongi ilmselt klassikaline loenguvorm, kus õppejõud räägib ja õppijad kuulavad. Mitmed üliõpilased, kellega ma sel teemal vestlesin, ütlesid, et on hea, kui vahepeal toimuvad ka seminarid või praktikumid, sest loengutes ei julge õppijad tihtipeale küsida või arvamust avaldada. Seminarides aga oodatakse neilt seda.
Üha enam aga proovivad õppejõud oma ainet üles ehitada teistmoodi, et üliõpilased õpiksid rohkem ja et oleks ka huvitavam. Geograafiat õppiv Kaisa Laur rääkis, et ühes aines pidid nad iseseisvalt vaatama Moodle’ist videoloenguid. Hiljem õppejõud kontrollis testiga, kas loeng sai ikka vaadatud. Laurile ei meeldinud selline teistsugune lähenemine absoluutselt.
“Mul puudus igasugune motivatsioon neid videoloenguid vaadata. Lisaks on sellise lahenduse häda see, et puudub vahetu võimalus õppejõult kohe küsida või täpsustada,” ütles ta.
Geograafiat õppiv neiu ütles, et kui õppejõud annab õppijatele ülesande läbi töötada iseseisvalt materjale, siis võiksid need pigem olla tekstina. Laur leidis, et kuulamine ei ole kõige efektiivsem õppimismeetod. Lisaks mainis ta, et kõneledes kipub teksti esitamine olema aeglasem. Seega on videoloengud pigem ajakulukamad kui lugemine.
“Lugedes saab igaüks ise oma tempo valida ja kui midagi jääb segaseks, siis vajadusel ka üle lugeda. Video puhul on tagasikerimine tüütu,” ütles ta.
Laur tõi välja, et pigem võiks siis läbida MOOCe (Massive Open Online Course) ehk vaba juurdepääsuga e-kursusi. Ta oli veendunud, et sealsed videoloengud on huvitavamad ja harivamad.
Majandust õppiv Sigrid Lepik tõi ka välja, et videoloengud talle ei meeldi.
“Mulle meeldib kooliskäimise juures koolis käia. Näed oma kursusekaaslasi ja saad õppejõuga otse suhelda,” sõnas ta.
Ta lisas, et videoloeng võib olla mugavam ja innovaatilisem variant, aga alati ei ole kõik uus parem. “Ei tasu muuta toimivaid asju lihtsalt sellepärast, et midagi muuta,” ütles Lepik.
Materjalid enne loengut kättesaadavaks
Õppimise üks olulisemaid aspekte on ka materjalid. Riigiteadusi õppiv Greta Linnak rääkis, et on õppejõude, kes ei pane slaide üles, sest muidu õppijad ei kuula ega konspekteeri loengus.
Linnak arvas, et see pole parim variant, sest tihtipeale on slaidid paksult infot täis ja siis on tükk tegemist, et kõik endale kirja saada. Samal ajal aga keskenduvad õppijad nii hoogsalt mahakirjutamisele, et õppejõu räägitu jookseb kõrvust mööda.
Linnak leidis, et kui õppejõud tahab, et tähelepanu oleks ainult tema peal, siis võiks ta hoopis arvutid ära keelata, sest kui rüperaal on lahti, siis paratamatult tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov kiigata sotsiaalmeedias toimuvat.
Samas tõi Linnak välja ka selle, et kui õppejõud ikkagi laevad slaidid õppijate jaoks üles, siis on hea, kui need ei ole väga paksult teksti täis. Siis peab ikka ise ka loengus märkmeid tegema.
Ajakirjandusüliõpilased ühe aine raames raadio saatepäeva koostamas. Foto: Eleri Lõhmus
Palju õppejõud laevad slaidid enne loengut ÕISi või Moodle’isse üles, et oleks võimalik kohe sinna kõrvale märkmeid kirjutada. Nii ei pea ülearust teksti maha kirjutama ja saab keskenduda kuulamisele. Arstiteaduse üliõpilane Liis Puis ütles, et see on üks meetod, mida tema kasutab. Ta prindib lausa slaidid välja ja siis käsitsi kirjutab juurde seda, mida õppejõud räägib.
Kui paljud üliõpilased kasutavad arvutit selleks, et kiiremini konspekteerida, siis on ka erialasid, kus on see hoopistükis aeganõudvam meetod. Näiteks keemiat õppiv Kadri Pajo tunnistas, et arvutit ta loengusse kaasa ei vea, sest sellega pole midagi peale hakata. “Valemeid on lihtsam käsitsi kirjutada, kui arvutiga pusida,” ütles ta.
Filosoofiat õppiv Reet Paju tunnistas, et tegelikult ta hea meelega ei võtaks üldse arvutit loengusse kaasa, aga paraku on tihtipeale seda vaja kasutada. Küll tuleb loengus tehtud rühmatöö postitada Moodle’isse või on vaja kiiresti millegi kohta infot otsida. Samas tõi ta välja, et sellised pisikesed kohapeal tehtavad ülesanded on tavaliselt huvitavad ja lisavad loengule värvi.
Vestluse käigus selgus, et kõige enam meeldib üliõpilastele ikkagi vana hea loenguvariant. Küll aga selline, kus peab ise aeg-ajalt midagi tegema või kaasa rääkima.
