Programmeerimisest maalähedaselt. Juured

Eno Tõnisson, informaatika lektor

Kuna Tartu Ülikooli e-õppe ajakiri tundub olevat koht, kus kirjutatakse, kuidas asjad tegelikult käivad, siis püütakse selleski artiklis seda liini hoida. Niisiis ei pruugi selle artikli seisukohad ühtida kõikide inimeste seisukohtadega. Kursuse väljatöötamine oli meeskonnatöö, aga see artikkel on kohati mina-vormis, sest autori siintoodud sisemised kahtlused, kõhklused ja mõtisklused ei pruugi kõikidele kolleegidele laieneda.

Kursuse loomise üheks algusimpulsiks võib lugeda seda, et 2014. aasta kevadel ülikooli siseveebis dokumente lugedes sattusin rektori käskkirja kavandile, millega plaaniti sätestada vaba juurdepääsuga e-kursustega (MOOCid) seonduv. Teiseks nö ülevalt tulnud märguandeks oli koridorikohtumine instituudi juhatajaga, kelle alati lennukate ideede hulgas oli ja on ka MOOCidel oma koht. Edasi tuli suvi ja maal olles hakkasin mingil hetkel mõtlema, et programmeerimine polegi ju midagi uut. Tsükkel pole midagi uut, salvestamine (salve panemine) pole midagi uut, millegi teatud kindlas järjekorras tegemine või teha laskmine pole midagi uut – täitsa vana ja maalähedane kõik! Äkki võiks seda kuidagi e-kursusel ära kasutada!?

Pildi on joonistanud Alar Kriisa

Sügisel kolleegidega maalähedase e-kursuse mõtet arutades tundus see ka teistele sobivat. Kursuse nimeni jõudsime tegelikult alles pärast mõningaid otsinguid. Õppeinfosüsteemi (ÕIS) tuleb panna ka kursuse nime ingliskeelne variant. Seda me väga head ei leidnudki – jäi “About programming”. Kuna tegemist on eestikeelse kursusega, siis ongi eestikeelne nimi olulisem.

Kolleegide hulgas oli kursuse mõtte toetajaid rohkem, aga inimeste koormusi ja prioriteetearvestades asus kursust ettevalmistama rühm, kuhu kuulusid lisaks mulle Marina Lepp ja Tauno Palts. Peagi liitus Merilin Säde, kes otsis matemaatika- ja informaatikaõpetaja magistriõppe lõputöö teemat. Erinevaid (sh tehnilisi) asju sai arutatud Mirjam Paalese ja Maria Gaidukiga, kes olid sageli ka esimesed ideede testijad. No ja ideid oli muidugi erinevaid – kõik ei ole (veel?) kursusesse jõudnud. Vähemal või rohkemal määral kaasati erinevates ainetes õppivaid üliõpilasi ja kursus sai detsembriks valmis piloteerimiseks.

Nüüd juhtus esimene müstiline asi. Nimelt tahtsime kursust piloteerida kümnekonna nö lähedalt leitud inimesega, aga selgus, et kui ÕISis kursus registreerimiseks avati, siis märkasid seda paljud ja hommikuks olid kõik 25 kohta täis. Otsustasime lisada veel mõned õppijad muudest sihtrühmadest ning kursust asus piloteerima 32 inimest.

Programmeerimise õpetamisega nendele, kes pole ülikooli tulnud just seda õppima, on meil juba aastatepikkused kogemused. Aines “Programmeerimise alused” on juba kümned ja isegi sajad teiste erialade üliõpilased saanud programmeerimise alase esmatutvuse. Päris paljud on võtnud ka sellele järgnevaid programmeerimise aineid. Kuna paljudes Eesti koolides programmeerimist üldse ei õpetata, siis on arusaadav, et inimestel on päris suur huvi seda natukenegi proovida. Just seesama huvi võis meie arvates anda ka e-kursusele võimaliku laiema huviliste ringi. On ju meedia juba hulk aega kilganud IT ja programmeerimisega seotud edulugudest meil ja mujal. Meie pilootkursus näitas samuti, et selline huvi on olemas täiesti erinevate taustadega inimestel.

Teadsime, et programmeerimise õppimine ei ole igaühele kerge. Juba tavaõppes vajavad mõned üliõpilased personaalset abi ja päris palju. Kuna me oma tavalistes ainetes oleme väljalangemist lisaks üliõpilase võimalikule vähesele tööle, nõrgale ettevalmistusele jms ka õppejõu probleemiks pidanud, siis tuli meil nüüd e-kursuse kontekstis läbi mõelda, kuidas õppimist korraldada, et õppijal oleks lihtsam järje peal olla, motivatsiooni hoida jms.

Pilootkursuse kogemuste alusel julgesime kursuse avalikult välja pakkuda. No siis tuligi veebruar ja mingil hetkel hakkas registreerujaid lisanduma iga paari minuti tagant. Kui 650 sai täis, siis otsustasime registreerimise lõpetada. Oli küll arvamusi, et seda ei tohiks teha, sest massikursusel ei ole piire. Aga meie kursus ei ole päris massikursus – tahtsime juhinduda mõnedest ideedest, mis nõuavad personaalsemat ja seega ka ressursinõudlikumat lähenemist.

Toon siin lühidalt mõned tavalised ja mõned võib-olla ka eripärasemad ideed, mida püüdsime rakendada. Just viimane on see, mis seab kursuslaste arvule piirid.

• Materjal peab olema esitatud lihtsalt, aga mitte lapsikult. Arvestasime pigem täiskasvanud kursuslasega, aga tegelikult osales ka nooremaid.
• Kursuse materjalid peavad olema korrektsed. Siinkohal tuleb märkida üliõpilase Kaspar Papli rolli.
• Kursus peab laiendama osalejate silmaringi. Lisaks haljale programmeerimisele peab programmeerimist siduma esmapilgul ehk ootamatutegi eluliste ja kunstiliste teemadega. Meie kursuses oli lisaks programmeerimise materjalidele ka silmaringi materjalid ja maalähedased lood.
• Kursus peab olema mõistliku struktuuri ja mahuga. Meil oli kursus jaotatud neljaks nädalaks, igal nädalal kaks osa. Maht oli 1 EAP.
• Erinevaid materjali esitamise võimalusi tuleb kasutada mõistlikult. Pigem oli meil tekstilise rõhuga kursus. Kuna programmeerimine vajab katsetamist, siis said kursuslased programmilõike materjalist kopeerida. Siiski oli ka päris palju videoid. Maalähedastel lugudel olid Alar Kriisa illustratsioonid. Matis Leima ja Laurits Leima spetsiaalselt selleks kursuseks esitatud muusika oli kursust sisse- ja väljajuhatavates videotes.
• Teadmiste kontroll (sh ka enesekontroll) peab olema mõistlikult ja toetavalt korraldatud. Meil olid kohustuslikud automaatkontrolliga programmeerimisülesanded iga osa lõpus ja kümne küsimusega test iga nädala lõpus. Olulisel kohal olid ka enesekontrolli küsimused, mille jaoks programmeeris vahendid üliõpilane Vello Vaherpuu.
• Kursuslasi peab motiveerima kursust jätkama. Nii saatsimegi igal nädalavahetusel ÕISi kaudu motiveerivaid kirju. Samuti igal teisipäeval üllitasime videod, mis kirjeldasid hetkeolukorda kursusel.
• Kursuslased peavad saama lahendused oma probleemidele ja küsimustele. Kui tavaliselt piirdutakse massikursustel foorumites küsimise-vastamisega, siis meil oli võimalus ka korraldajatelt privaatselt küsida. Vastamisel oli lisaks põhikorraldajatele suur roll üliõpilastel Mari-Liis Jaansalul, Kerttu Kruusmal, Kaspar Paplil ja Vello Vaherpuul. Püüdsime vastata kaheksa tunni jooksul. (Tartu heakorra eeskiri sätestab, et majaomanik peab lume kõnniteelt kaheksa tunni jooksul pärast lumesaju lõppu ära koristama.)

Nüüd on kursus lõppenud. Kaksteist kursuslast loobus juba enne kursuse algust, ametlikult osalesid 638. Neist 90 ei esitanud ühtegi lahendust. Ülejäänud olid aga valdavalt väga tublid ja 411 lõpetas kursuse edukalt. Huvitaval kombel on lõpetanute osakaal (ligikaudu ⅔) nii pilootkursusel kui kevadkursusel umbes sama. Palusime kursuslastel oma asukoha maailmakaardile paigutada – kursuslasi oli lisaks Eestile ja Lõuna-Soomele ka mujalt Euroopast, aga ka Aafrikast ja Ameerikast. Vanim kursuslane oli 65-aastane, noorim 13-aastane. Mõlemad lõpetasid kursuse edukalt.

Kogusime koostöös haridusteaduste instituudi kolleegi Piret Luigega küsitluste abil suure hulga huvitavaid andmeid, aga nende analüüsimine võtab aega. Põgus analüüs julgeb kinnitada, et üle 95% lõpuküsitlusele vastanutest tahaks sellise kursusega tulevikus jätkata. Näiteks kirjutati:

Suur tänu kõigile kursuse korraldajatele, õppematerjalide loojatele, toetusmeeskonnale jt! Jõudu ja jaksu edasiseks! Ootan jätkukursust. Päikeselist kevadet!

Üle poolte lõpetajatest vastas, et kui nad peaksid endale uue eriala valima, siis tõenäoliselt teeksid nad valiku programmeerimise kasuks. Samas leidus ka neid, kes väga programmeerimise lembesed pole:

Aitäh! 🙂 Nüüd tean, et programmeerimine pole minu teema, aga saan edaspidi vähemalt aru, millega programmeerimisega tegelevad inimesed tegelevad. Silmaringi ja enese harimise mõttes väga mõnus võimalus! 🙂

Lõpetanute hulgas oli erineva taustaga inimesi:

Eelkõige tõestasin iseendale, et humanitaarvaldkonna inimesena saan programmeerimise algtõdede õppimisega täiesti hakkama, sest seni polnud sellega varem üldse kokku puutunud ja tundus, et programmeerimine on ainult reaalvaldkonna inimeste või teise planeedi teema. Aga asi allub üllatavalt kombel täiesti loogikale ja soovitan edaspidi teistele ka.

Igatahes käivadki juba tasapisi ettevalmistused kursuse uueks toimumiseks. 5. oktoobril algavale “Programmeerimisest maalähedaselt” sügiskursusele saab juba ka eelregistreeruda.

Kursuse materjalid on kogu aeg avalikult kättesaadavad: https://courses.cs.ut.ee/2015/progmaa/spring

Järgmine kord võiks proovida kursuslaste piirmääraks panna 1024 :-).

Hästi suur tänu kõigile osalejatele, korraldajatele ja kaasaelajatele! Palun väga vabandust neilt, kelle lähedased kursusel osalemisse või selle korraldamisse liiga palju aega panustasid. Loodetavasti läks see aeg asja ette!

Vaata kursuse virtuaalset lõputseremooniat: