Sülearvutid õppetöös – eelised ning probleemid

Kristi Voore
haridusteaduse magister (kasvatusteadused)

Tehnoloogia kasutamist õppetöös on viimasel ajal palju kajastatud seoses TTÜ otsusega keelata üliõpilastel arvutite ja nutitelefonide  kasutamine loengutes. Samas mujal maailmas  trügivad tehnoloogilised arengud jõudsalt nii põhi- kui koguni alg- ja alushariduse maastikule.

Kui rääkida põhihariduse omandamisest, siis maailmas on arvuti kasutamiseks ainetundides leitud erinevaid lahendusi. Laias laastus võib neid käsitleda kolmes suuremas grupis: paiksed arvutiklassid, arvutid ratastel, sülearvutid kõigile (Voore, 2010).

Paiksed arvutiklassid – Paljude koolide juures nagu Eestiski on moodustatud arvutiklassid, kuhu on vastavalt võimalustele soetatud arvuteid, vajalikke lisatarvikuid ja leitud mooduseid interneti kasutamiseks. Arvutiklassi pääsemiseks on koostatud graafikud ja seal tuleb konkureerida teiste klasside õpilaste ja õpetajatega.

Arvutid ratastel –  Teine võimalus arvutit ainetundides rakendada on mobiilsed arvutiklassid, mis on oma otstarbekuse tõttu saanud populaarseks mitmel pool maailmas. Nt Inglismaa koolides on mobiilsed arvutiklassid ehk arvutite komplektid, mis võimaldavad kiiresti iga klassiruumi arvutiklassiks muuta. Kasutatakse sülearvutite komplekte, milles hulk sülearvuteid on paigutatud ratastega varustatud kappi. Nii tagatakse arvutite turvaline hoiustamine, akude ja tarkvara laadimine. Õpetaja võtab klassi kaasa vajaliku hulga sülearvuteid (Kumar, Rinde 2005).

Sülearvutid kõigile –  Kõige suuremat kasutusvabadust, kuid samas kõige suuremaid investeeringuid nõudev lahendus on sülearvutid igale õpilasele personaalseks kasutamiseks. Õpetajad saavad sellistes klassides ainetunde arvutite toel läbi viia täpselt nii tihti ja ja nii palju, kui vajavad. Tunnis pole sülearvutid kasutuses kogu aeg. Õpilased ja õpetajad avavad need sobival hetkel. Kui sülearvuteid ei kasutata, need suletakse (Stidham, 2008).

Kas kõik õpetajad on valmis töötama klassis, kus igal õpilasel on ainetunnis personaalseks kasutamiseks sülearvuti? Millised eelised ja probleemid olukorraga kaasnevad? Võtmeelement selles innovaatilises hariduse muutumise protsessis on ikkagi õpetaja (Mcgrail, 2006). Suurte investreeringute toel tekkinud kaasaegseid tingimusi klassiruumis õppetöö läbiviimiseks peaks oskama ka eesmärgipäraselt, otstarbekalt ja mitmekülgselt kasutada. Eelkõige peaks olema õpetaja saanud arvestatava ettevalmistuse, et tunda end „sülearvutid kõigile“ klassiruumis õppetööd läbi viies kindlalt.

Eestis on Tartu Ülikooli Haridusteaduskonna pedagoogikaosakonna ja Tiigrihüppe Sihtasutuse koostöös teostatud uurimisprojekt „Sülearvutid õpilastele“ (Luik, Tõnisson, Kukemelk, 2009). Uurimus viidi läbi 2008/2009 õ/a – l. Uurimuse lõppraport on kättesaadav Tiigrihüppe Sihtasutuse kodulehel.

Artikli autoril avanes seoses magistritöö „Õppetöös sülearvutite kasutamise eelised ja probleemid õpilaste ja õpetajate poolt vaadatuna“ koostamisega võimalus nimetatud uurimusprojektis osaleda. Magistritöös keskenduti eelistele ning probleemidele õpetajate ja õpilaste pilgu läbi olukorras, kus igal õpilasel on tunnisisesel ja –välisel ajal võimalik kasutada isiklikku sülearvutit. Uurimuses osalesid viie kooli kaheksandate klasside õpilased (kokku 98) ja neile tunde andvad õpetajad (kokku 44). Iga uurimuses osalenud õpilane sai isiklikuks kasutuseks sülearvuti. Andmete kogumiseks kasutati internetipõhiseid ankeete. Töös käsitletavad küsimused olid esitatud avatud küsimustena.

Tulemused näitasid, et sülearvutite kasutamisel õppetöös näevad eeliseid ja probleeme nii õpetajad kui õpilased. Õppetöös sülearvutite kasutamisel tekkinud  eelistena nimetasid nii õpilased kui õpetajad ühiselt:

• interneti kättesaadavust (olemasolu, infootsingu võimalusi, info mitmekesisust);
• arvutikasutusoskuste arengut (vilumuse kujunemist);
• õpilaste käitumise muutumist ( rahulikumaks);
• metoodilisi eeliseid (võimalus õppetööd mitmekesisemalt korraldada);
• aja kokkuhoidu (vähema ajaga saab rohkem tehtud);
• arvuti kasutust iseenesest (võimalus vahetunnis muusikat kuulata, suhelda, mängida, kasutada koolis ja kodus)
• vormistuse võimalusi (õpilastel paremad võimalused tööde vormistamiseks).

Õpetajad tõid välja lisaks õpilaste sõltumatust arvuti kasutamisel ja muudatusi suhtumises õppetöösse (koduste ülesannete suhtes vastuvõtlikumaks). Õpilased tõstsid esile kogemuse sülearvuti abil õppida.

Õppetöös sülearvutite kasutamisel tekkinud probleemidena nägid uuritavad ühiselt:

• õpilaste tegevust tunni ajal  (tegelemist kõrvaliste asjadega)
• käitumist (nt õpetaja korralduste mittetäitmist);
• interneti püsivust ja vastupidavust;
• aja kulu (arvutite käivitamisele, programmide avamisele jne);
• tehnika viperusi;
• metoodikat (õpetajad: peab olema varuvariant tunniks, õpilased: vähene õpiku kasutamine);
• suhtumist (ei suhtuta täie tõsidusega õppetöösse, ei viitsita õppida).

Õpetajad tõid lisaks välja tervislikud (nt mõju silmadele), sõltuvuslikud probleemid, ruumilised probleemid (koolilaua mahutavus, palju juhtmeid ruumis takistab liikumist), erinevad või puudulikud arvutikasutusoskused õpilaste seas. Õpilased nimetasid lisaks juhuslikke probleeme nt töö kustub, arvuti kukub või kaob.

Magistriöö tulemusega ei soovita teha üldistusi vaid kajastada konkreetse grupi kogemust. Enne sülearvutite rakendamist õppetöösse on mõistlik pöörata tähelepanu kõigile osapooltele (kool, õpetaja, õpilane, lapsevanem) ja nende ettevalmistusele selles olukorras toimetulekuks (Voore, 2010). Mainitud kvalitatiivse uurimustöö tulemused lähtuvad põhikoolis olukorrast, kus õpetaja oli eelnevalt andnud nõusoleku, et tema klassis kasutatakse sülearvuteid, samuti oli õpetajal õigus öelda, millal ja milleks arvuteid kasutatakse. Siinkohal tuleb märkida, et sülearvuteid kasutati tunnis üheaegselt konkreetsete ülesannete lahendamiseks. Ülesande lahendamise järgselt arvutid suleti. Sellest hoolimata tekkis õpilastel ahvatlusi ja võimalusi tunnis kõrvaliste asjadega tegelemiseks ( nt suhtlusportaalide kasutamine, arvutimängude mängimine).

Kui pöörduda tagasi sülearvutite kasutamisele loengutes, peab märkima, et siin on tegemist üliõpilase individuaalse otsusega sülearvuti loengusse kaasa võtta, samuti otsustab ta õppejõuga konsulteerimata millal ja milleks ta seda kasutab. Need on erinevad olukorrad. Samuti on kindlasti mitmeti erinevad ülikooli loengus ja koolitunnis sülearvuti kasutamisega kaasnevad eelised ja probleemid. Siiski näib, justkui on õppetöös sülearvutite kasutamisega kaasnevad probleemid osutunud TTÜ puhul otsustavaks. Probleemiga tuleb tegeleda. Totaalse keelustamise kõrval võiks siiski kaaluda mõistlike ja konkreetsete piirangute seadmist.

Üliõpilaste näol on tegemist täiskasvanud inimestega, kes peaksid tulema ülikooli kindla eesmärgiga omandada kvaliteetne haridus. Ei saa eeldada, et haridus lihtsalt antakse. Seda tuleb osata ka vastu võtta. Elementaarne viisakus eeldab õppejõust ja kaasüliõpilastest lugupidamist. Usun, et suur osa üliõpilasi võtab sülearvuti loengusse kaasa eesmärgiga kasutada sellega kaasnevaid eeliseid hariduse omandamisel, kuid kindlasti mitte kõik.  

Vt ka ühte lõiku ETV 06.02.1012 saatest Ringvaade, kus räägitakse TTÜ avaliku halduse instituudi otsusest mitte lubada tudengitel loengus rüperaale ja nutitelefone kasutada.

Kasutatud kirjandus

Kumar, K., Rinde, A. (2005). BETT 2005 – IKT hariduses. Õpetajate Leht. 25.02.

Luik, P., Tõnisson, E., Kukemelk, H. (2009). Sülearvuti õpilastele. Tiigrihüppe Sihtasutuse uurimuse lõppraport. http://www.tiigrihype.ee/?op=body&id=185

Mcgrail, E. (2006). „It´s a Double-Edged Sword, This Tehnology Business“: Secondary English Teachers` Perspectives on a Schoolwide Laptop Tehnology Initiative. Teachers College Record. Volume 108, No 6, 1055-1079.

Stidham, S. (2008). 1-to-1 Laptop Initiative: develing the Playing Field. Library Media Connection, nov/dec, 54-55.

Voore, K. (2010). Õppetöös sülearvutite kasutamise eelised ja probleemid õpilaste ja õpetajate poolt vaadatuna. Tartu Ülikool, sotsiaal-ja haridusteaduskond. http://hdl.handle.net/10062/15865