E-õppe tulemuslikkus

Lehti Pilt
haridustehnoloogiakeskuse juhataja
TÜ elukestva õppe keskus

Mitmed e-õppest tehtud uuringud (Babiarz, Wawrzynkiewicz, 2002) viitavad selle õppevormi paremale kvaliteedile võrreldes traditsioonilise õppega, kuna veebipõhiselt on õppematerjalid selgemalt struktureeritud ja rohkem läbimõeldud kui suulises loengus, õppijaid saab organiseerida aktiivsemalt õppetöös osalema ning nende aktiivsust on lihtne ka väga täpselt hinnata (Rosie, 2000). Samas on ka vastupidiseid näiteid, mis ennekõike viitavad õppejõudude oskamatusele/tahtmatusele veebipõhiselt õppeprotsessi teisiti kui traditsioonilises õppes üles ehitada; üliõpilaste vastavate õpioskuste puudumisele; nõrgale õppijatele pakutavale toetusele, mille roll on e-kursustel õppides oluliselt suurem kui auditoorse õppe korral.  Aktiivõppemeetodid, mille käigus õppijad kasutavad e-õppe vahendeid suhtluseks, võimaldavad e-õppe muuta potentsiaalselt sotsiaalseks konstruktivistlikuks keskkonnaks (Stacey, 1999). Paljude autorite arvates on just e-õppel võimalus muutuda efektiivseks õppevormiks (Harasim, Hiltz, Teles, Turoff, 1995; Salmon, 2000; Rowntree, 1990), mis toetab õppijate sügavat õppimist ja seda ka kaugõppes.

Tartu Ülikooli õppejõud on e-õppest rääkides tihti olnud umbusklikud selle tulemuslikkuse osas, olles arvamusel, et e-õppe kasutamine võib vähendada õppetöö kvaliteeti ning õpiväljundite saavutamist. Tartu Ülikoolis ei ole tehtud uuringuid e-õppe tulemuslikkuse kohta ning seetõttu on olnud raske õppejõudude umbusklikkust vähendada.

Andmete kogumise metoodika

Õppeinfosüsteemis (edaspidi ÕIS) on ainekavadele võimalik lisada veebipõhisuse tunnus (auditoorne, osaliselt veebipõhine või veebipõhine). Seega on ÕISist võimalik saada eraldi statistikat auditoorsete, osaliselt veebipõhiste ja veebipõhiste õppeainete tulemuste kohta nii mitteeristava kui ka eristava hindamise puhul. Soovisime võrrelda auditoorsete, osaliselt veebipõhiste ja veebipõhiste õppeainete tulemusi ehk täpsemalt õppetöös osalenud õppijate hinnete keskmisi väärtusi ja jaotuvust eristava hindamise puhul ning arvestuse saamise protsenti mitteeristava hindamise puhul.

ÕISi statistika väljavõte saadi õppeosakonnast. 10/11 õa. kevadsemestri tulemused võeti seisuga 06.09.2011 ja 2011/12 õa. sügissemestri tulemused seisuga 01.03.2012. NB! Statistikas pole arvesse võetud “mitteilmunud” tulemusi, samuti tulemusi: “kaitstud”, “mittekaitstud”. Esitatud on kõik tulemused – kui isik sai ühes õppeaines “F” ja korduseksamil “A”, siis kajastuvad statistikas mõlemad arvud.

Kui räägitakse veebipõhistest õppeainetest, siis on kokku võetud nii osaliselt ja täielikult veebipõhiseid õppeaineid.

Teaduskondade/kolledžite puhul kasutatakse lühendeid:  arstiteaduskond (AR), Euroopa kolledž (EC), filosoofiateaduskond (FL), kehakultuuriteaduskond (KK), loodus- ja tehnoloogiateaduskond (LO), majandusteaduskond (MJ), matemaatika-informaatikateaduskond (MT), Narva kolledž (NC), õigusteaduskond (OI), Pärnu kolledž (PC), sotsiaal- ja haridusteaduskond (SH), Türi kolledž (TC), usuteaduskond (US) ja Viljandi kultuuriakadeemia (VK).

Erinevate üldkogumite hinnete jaotuvuse erinevuse võrdlemiseks kasutati Mann-Whitney U-testi, sest hinded ei olnud normaaljaotusega.

Tulemused

Alljärgnevalt on võrreldud 2011. aasta jooksul toimunud auditoorsete, osaliselt veebipõhiste ja veebipõhiste õppeainete tulemusi ehk täpsemalt õppetöös osalenud õppijate hinnete keskmisi väärtusi ja hinnete jaotuvust eristava hindamise puhul ning arvestuse saamise protsenti mitteeristava hindamise puhul.

Eristava hindamisviisiga õppeainete arv, mille hindeid võrdlemisel kasutati, oli 4790, millest osaliselt veebipõhiseid õppeaineid oli 431 ja täielikult veebipõhiseid 34. Eristava hindamisviisiga õppeainete arv struktuuriüksuste kaupa on toodud tabelis 1.

Tabel 1. 2011. aastal eristava hindamisviisiga lõppenud õppeainete jaotus
(esitatud on õppeained, milles oli antud vähemalt 1 hinne (A-F))

 

Mitteveebipõhise ja veebipõhise õppetöö tulemuslikkuse võrdlus eristaval hindamisel

Ülikooli õppeainete keskmine hinne 2011.a. oli mitteveebipõhiste õppeainete puhul 3,18 (n=100269) ja veebipõhiste õppeainete puhul 3,20 (n=14338) ning nende keskmiste vahel statistiliselt oluline erinevus puudub.

Mitteveebipõhistel ja veebipõhistel õppeainetel osalenud õppijate hinnete jaotuvust teaduskondade/kolledžite kaupa võrreldes selgus, et veebipõhise õppe ja auditoorse õppe hinnete jaotuvuses esines oluline erinevus (p<0,05) kaheksas struktuuriüksuses (Tabel 2).

Tabel 2. Struktuuriüksused, mille eristava hindamisviisiga lõppenud veebipõhiste ja
mitteveebipõhiste õppeainete hinnete jaotuse vahel oli oluline erinevus (p<0,05)

Arstiteaduskonnas, loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas, Narva kolledžis, õigusteaduskonnas ja Viljandi kultuuriakadeemias oli veebipõhise õppe keskmine hinne kõrgem kui auditoorse õppe puhul  (Joonis 1). Kõige suurem keskmiste hinnete erinevus veebipõhise õppe kasuks esineb õigusteaduskonnas, kus mitteveebipõhistel kursustel oli õppijate  keskmine hinne 2,61 ja veebipõhistel kursustel 3,11.

Euroopa kolledžis, filosoofiateaduskonnas, majandusteaduskonnas, matemaatika-informaatikateaduskonnas, sotsiaal- ja haridusteaduskonnas, Pärnu kolledžis ning usuteaduskonnas oli veebipõhise õppe keskmine hinne madalam kui auditoorse õppe puhul.

Joonis 1. Veebipõhiste ja mitteveebipõhiste eristava hindamisega õppeainete
keskmised hinded 2011. aastal teaduskondade ja kolledžite kaupa

 

Osaliselt ja täielikult veebipõhise õppetöö tulemuslikkuse võrdlus eristaval hindamisel

Ülikooli lõikes kokku osaliselt ja täielikult veebipõhiste õppeainete õppijate keskmisi hindeid võrreldes selgus, et  täielikult veebipõhiste õppeainete keskmine hinne (n=841, keskmine hinne 3,59) on kõrgem kui osaliselt veebipõhiste õppeainete puhul (n=13497, keskmine hinne 3,17), kusjuures hinnete jaotuvuses esines oluline erinevus (Z=-7.538, p<0,05).

Teaduskondade ja kolledžite osaliselt ja täielikult veebipõhiste kursuste keskmisi hindeid võrreldes on näha, et täielikult veebipõhine õpe on kõrgema keskmise hindega kui osaliselt veebipõhine õpe kõikides struktuuriüksustes, kus mõlemat tüüpi õppeaineid läbi viidi (Joonis 2). Osades struktuuriüksustes (arstiteaduskond, kehakultuuriteaduskond, õigusteaduskond, usuteaduskond, Narva kolledž) 2011. a. täielikult veebipõhiseid kursusi ei toimunud. Türi kolležis 2011. a. veebipõhist õpet ei kasutatud.

Joonis 2. Osaliselt ja täielikult veebipõhiste eristava hindamisega õppeainete keskmised
hinded 2011. aastal teaduskondade ja kolledžite kaupa

 Täielikult ja osaliselt veebipõhiste õppeainete hinnete jaotuvuses esines oluline erinevus loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas, sotsiaal- ja haridusteaduskonnas, majandusteaduskonnas, Pärnukolledžis ja Euroopa kolledžis (Tabel 3).

Tabel 3. Täielikult ja osaliselt veebipõhiste õppeainete keskmised hinded teaduskondades/kolledžites,
kus hinnete jaotuvuses esines oluline erinevus (p<0,05) 

* Kuigi tulemused näitavad hinnete jaotuses olulist erinevust, siis tuleb osade struktuuriüksuste puhul 
andmete tõlgendamisel silmas pidada seda, et täielikult veebipõhiste õppeainete raames oli hinnete arv väike.

 

Mitteveebipõhise ja veebipõhise õppetöö tulemuslikkuse võrdlus mitteeristaval hindamisel

Veebipõhistel õppeainetel on arvestuste saanud õppijate protsent natuke väiksem kui mitteveebipõhistel õppeainetel (protsendid vastavalt 91% ja 94%) (Tabel 4). Erandiks on usuteaduskond, mille puhul on veebipõhistel kursustel osalenud õppijate arvestuse saamise protsent kõrgem kui mitteveebipõhistel kursustel.

Tabel 4. Veebipõhiste ja mitteveebipõhiste mitteeristava hindamisega õppeainete
tulemuste jaotused (%) 2011. aastal

Kokkuvõte

Antud uuringu tulemused peaksid kummutama õppejõudude kartuse e-õppe vähese  tulemuslikkuse osas. Ülikooli lõikes ei ilmnenud erinevust mitteveebipõhise ja veebipõhise õppetöö keskmistes hinnetes.  Täielikult veebipõhiste õppeainete keskmine hinne oli  kõrgem kui osaliselt veebipõhiste õppeainete puhul, kusjuures hinnete jaotuvuses esines oluline erinevus.

Täielikult veebipõhise õppe kõrgema tulemuslikkuse põhjuseks võib olla see, et täielikult veebipõhised kursused on paremini struktureeritud, õppeprotsess on paremini läbimõeldud, õppe- ja juhendmaterjalid on kursuste kogu ulatuses kättesaadavad ning õppijate iseseisev töö on toetatud. Samuti võib eeldada, et täielikult veebipõhise õppe puhul suureneb õppija vastutus oma õppimise eest.

Saadud tulemuste valguses julgustame õppejõude võimalusel kasutama rohkem täielikult veebipõhist õpet, sest see on tulemuslikum!

Suur tänu õppeosakonna õppetöö analüüsi spetsialistile Kersti Roosimäele abi eest andmete statistilisel analüüsimisel.

Kasutatud kirjandus:

• Babiarz, P.; Wawrzynkiewicz, M. (2002). Critical success factors of the e-learning program at the university of information technology and management, Rzeczow, Poland. Presentation at the EDEN annual conference, June 2002.
• Harasim, L., Hiltz, S. R., Teles, L., and Turoff, M. (1995). Learning Networks: A Field Guide to Teaching and Learning Online, Cambridge, MA: MIT Press.
• Rosie, A. (2000). Online pedagogies and the promotion of “deep learning”. Information Services & Use 20, 109-116.
• Rowntree, D. (1990). Teaching through Self-instruction. How to develop Open Learning Materials. Kogan Page, London.
• Salmon, G. (2000). E-moderating: The Key to Teaching and Learning Online. London: Kogan Page.
• Stacey, E. (1999). Collaborative Learning in an Online Environment. Journal of Distance Education, 14 (2), pp. 14-33.