Õppijad õppest koroonaajal
Lehti Pilt, haridustehnoloogia peaspetsialist
Möödunud on juba terve aasta jagu elu koroonaajal. See periood on olnud väljakutseks kõikidele – nii õppijatele, õppejõududele kui ka tugipersonalile, kes õppejõude e-õppe kasutamise alal nõustavad ja toetavad ning e-õppe keskkondade arendustegevusi teostavad ja kasutajatuge pakuvad.
AEGEE-Tartu liikmed koroonaaegsel videokoosolekul
Selles artiklis keskendume üliõpilase vaatele. Üliõpilasorganisatsiooni AEGEE-Tartu (suur tänu!) abil leidsime igast valdkonnast ühe tudengi, kes jagasid oma mõtteid sellest, kuidas õppetöö koroonaajal sujus, mis läks hästi ja mis halvemini ning milliseid õppevorme ja -meetodeid õppijad eelistavad.
Hambaarstiteaduse 3. kursuse tudeng
,,Mäletate, kui me aasta tagasi arvasime, et me oleme kaks nädalat kodus?” – mina ja mu kursusekaaslased 2021.a. märtsis olukorda meenutamas. Koroonaajastul õppimine on olnud miski, mida poleks osanud kunagi ette aimata. Päevapealt lõppes auditoorne õppetöö, kontrolltööd lükati teadmatusse kaugusesse, kasutusele tulid teamsid-zoomid-sinised nupud, uudsed õppemeetodid (hammaste voolimine seebist ja küünlavahast, pereliikmete hammaste vaatlus, iseenda peal hambaaukude diagnoosimine) ja inimsuhted muutusid hetkega ohtlikuks. Võib öelda, et tuli sõda, kus on kõigil üks ja seesama vaenlane.
Kui ei saa ise olukorda muuta, siis tuleb muuta suhtumist. Isiklikult olen avastanud palju võimalusi interneti teel iseseisvalt teadmiste omandamiseks ning välismaa kolleegidelt õppimiseks – seda siis eelkõige podcast’ide, veebinaride ja sotsiaalmeedia rühmade näol, kus hambaarstid jagavad väga aktiivselt kogemusi ning nippe, mis on neid ühes või teises situatsioonis aidanud. Imetore on olnud see, et minu armastus hambaarstiteaduse vastu on koroonaajal ainult kasvanud. Mõnikord liiga lähedal olles sa ei näe asju sellisena nagu nad on, vaid näed neid sellisena, nagu nad olema peaksid. Paremini on läinud ka see, et olen saanud võimaluse aktiivselt panustada viiruse vastu võitlusesse ehk töötan telgis testijana, kuhu mind võeti eelkõige meditsiinilise hariduse omandamise tõttu.
Koroonaaja halvema küljena võib välja tuua seminaride ning praktikumide ärajäämise või siis nende veebis toimumise. Ka õppejõududele on olukord olnud raske ning seega on arusaadav, et kõike pole suudetud täies mahus veebis asendada või hiljem järgi teha. Lisaks sellele algab kolmandast kursusest hambaarstidel kliiniline õpe ehk saame oma päris esimesed patsiendid. Ka viimastega on olnud kitsas käes – inimesed ei julge viirusohu tõttu kohale tulla ning tihtipeale ei teata, et tudengite juures on hambaravi märksa soodsam.
Isiklikult eelistan kindlasti auditoorset õpet seminari, praktikumi, kontrolltöö, eksami või arvestusena – nii on õppimine kindlasti efektiivsem ja vahetum. Soovin kogu südamest saada nii heaks arstiks kui vähegi võimalik, seega usun, et nende õppeviiside puhul ei suuda veebis õppimine asendada kõike. E-õppena eelistan loenguid, kuna mul on kuulmismälu ning peab tõdema, et loengute kuulamine kodus on toiminud tunduvalt efektiivsemalt kui auditooriumis. Nii pole olnud ka vajadust hoonete vahel liiklemiseks ja jooksmiseks, et jõuda pidevalt ühest loengust teise.
Õigusteaduse 3. kursuse tudeng
Eriolukorra alguses ja väiksemal määral ka sügisel oli segasem aeg, mil osad õppejõud tahtsid seminare või eksameid korraldada auditoorselt ning teised e-õppes. Kuna pidevalt muutus eriolukorra pikkuse ja piirangute info, siis tuli ka õppekorralduses sellega arvestada.
Enamik aineid läks e-õppele üle sujuvalt ja kiiresti, eriti kui sessioonõppes oli sama ainet juba e-õppes õpetatud ning oli olemas Moodle’i kursus sobivate materjalide, testide jm õppimiseks vajalikuga. Peab tõdema, et õppetöö erineb aineti üsna palju. Mõni e-kursus on täis õppematerjale, näidiskaasuseid, skeeme, enesekontrolliteste, salvestatud loenguid jm, mõni aga koosneb vaid ainekava infost ja lingist reaalajas toimuvate loengute veebiruumile. Iseseisvalt e-õppes õppides peavad üliõpilased üldiselt rohkem pingutama kui auditoorses õppes.
Pilt on illustratiivne
Sügisel oli väga tänuväärne võimalus osaleda õppetöös paralleelselt nii auditooriumis kui ka veebis. See aitas haigetel ning riskirühmas või isolatsioonis olevatel üliõpilastel siiski õpingutega järjel püsida. Salvestud videoloengute järelevaatamine võimaldas oma ajagraafikut paindlikumalt sättida. Olin semestri alguses loobunud mitmest valikainest, mille kontakttunnid kattusid teiste ainetega. Hiljem avastasin, et tegelikult olid kõik kattuvad loengud salvestatud ja järelevaadatavad ning oleksin saanud neid valikaineid siiski võtta. Oleks tore, kui salvestatud videoloengutega õppeainetel oleks see info ainekavas märgitud, et saaks valikainetele võtmist paremini planeerida.
Mõnedes ainetes üritati sisse viia veebikaamerate kasutamist, aga kuna seda rangelt ei soovitatud, siis tegid seda vähesed ja ajapikku üliõpilased kaameraid enam praktiliselt ei kasutanud. Mõni õppejõud nõudis kaamera sisselülitamist vastamise ajaks. Üldiselt on õppejõul kindlasti ebamugavam loenguid ja seminare anda, kui nimekirja järgi on 50 inimest kohal, aga kedagi ei näe ja küsimusi ei küsita. Võib-olla oleks olnud parem, kui kaamerate sisselülitamine oleks kõigile algusest peale ja pidevalt nõutud olnud.
Mõne aine puhul arvas õppejõud, et veebis eksami sooritamine võtab õppijatel oluliselt vähem aega (ei võta!) ning e-eksam osutus keerulisemaks ja lühemaajalisemaks kui auditoorne eksam.
Kui antakse valida, kas auditoorne või e-õpe, siis kindlasti eelistan auditoorset õpet. E-õppes on auditoorsest tööst mõnevõrra paremad ainult loengud, sest nende salvestamine ja järelevaatamise võimalus aitab üliõpilastel neid paindlikumalt vaadata ning saab segaseid kohti üle kuulata. Samas eelistaksin ikkagi auditoorseid loenguid, sest loengusaalis on vähem segavaid faktoreid ning keskendumine ja konspekteerimine on paremad.
Eksamite ja kontrolltööde osas on üks e-õppe positiivne külg olnud see, et neid tehakse rohkem avatud materjalidega, mis tähendab üliõpilastele vähem stressi. Samas tähendab see kohati ka vähem teadmisi, sest puudub vajadus midagi pähe õppida. Kodus on kindlasti raskem keskenduda ning pere või toakaaslastega elades tuleb läbi rääkida, et nad eksami ajal võimalikult vähe segaks, mis võib olla keeruline, eriti kui mitmel inimesel on samaaegselt e-õpe või kodust töötamine. Teadmiste parema omandamise eesmärgil eelistaksin siiski auditoorseid eksameid.
Seminarides kaasatöötamine on auditoorselt kindlasti parem ja nii on neist üliõpilastele rohkem kasu. Vastatakse rohkem, mõeldakse kaasa ja ei teki nö Schrödingeri klassiruumi efekti, kus nimekirja järgi on kõik kohal, aga reaalselt kuulavate õppijate arvu saab teada, kui kaamerad sisse panna.
Kirjandus- ja kultuuriteaduste 4. kursuse tudeng
Veebiõppe hea külg on see, et loengu või seminariga saab ühenduda kodust ja kas või teki alt. Seetõttu on peaaegu võimatu sisse magada – ka paar minutit enne loengu algust ärgates jõuan ikkagi õigeks ajaks Zoomi sisse logida. Usun, et veebiõppe ajal on minu loengutes kohalkäimise protsent ehk isegi suurem, kui see muidu oleks.
Üldiselt võib aga öelda, et veebiõpe on üsna vaevarikas ja vähendab motivatsiooni õppida. Terve päeva ekraani taga istumine on kurnav, selle muudab veel keerulisemaks kõikuva kvaliteediga internet, mis on kohati olnud suureks probleemiks.
Minu arvates veebiülikool ei tundugi nagu pärisülikool. Kuna pole võimalust õppejõuga näost näkku peale loengut suhelda, peab iga väiksematki täpsustust küsima meili teel või peale loengut Zoomi oma võimalust ootama jäädes. See on tüütu ja tekitab stressi. Veebiõppes on kergem tähtaegadest mitte kinni pidada, kuna pole võimalik õppejõudu juhuslikult õppehoones kohata ja süütunnet on seega vähem. Veebiõpe kindlasti soodustab laiskust ning kaasnevad ka süvenevad vaimse tervise probleemid. Minimaalne kokkupuude loengukaaslastega ja raskused abi küsimisel tekitavad tunde, et olen oma muredega üksi. Loenguruumis saaks kuulda teiste arvamusi mõne kodutöö suhtes ja huvipakkuvate küsimuste üle loomulikumalt vestelda.
Kas eelistan e-õpet või auditoorset õpet ja miks? Eelistan üldjuhul auditoorset õpet, kuigi eksameid ja kontrolltöid on mugavam teha kodus tuttavas ja mitteakadeemilises keskkonnas arvuti teel. Kõige muu jaoks oleks aga ikkagi parem, kui saaks õppejõudu ja teisi tudengeid näost näkku näha.
Bioloogia ja elustiku kaitse 2. kursuse tudeng
Koroonaajastul on õppimine olnud kohati lihtsam, kohati raskem. Hea on see, et enamasti veebiloengud salvestatakse ning saan neid eksamiks õppides uuesti üle vaadata. Küll aga on olnud üsna keeruline motiveerida end õppima siis, kui õppejõud ei pea üldse loenguid, vaid jagab ainult õppematerjale. Ja isegi kui enamikes ainetes veebiloengud toimuvad, siis on raske päev läbi ekraani taga istuda ja neid kuulata. Samuti on puudu olnud õppimise sotsiaalsest aspektist, kuna veebiloengus on raske osalejate vahel arutelu tekitada.
Tõenäoliselt on koroonaajal olnud veidi vähem stressi, kui muidu oleks olnud, kuna loenguid saab vaadata veebi teel ja pole hullu, kui jääd veidike hiljaks või ei jõuagi õigeks ajaks arvuti taha, sest hiljem on järelevaatamise võimalus. Samuti olen ilmselt nii mõneski aines saanud parema hinde, kuna eksamit oli võimalik teha materjalide abiga.
Bioloogiat õppides on oluline roll praktikumidel ning kuna mitmed neist on toimunud kas (osaliselt) veebis või lükatud edasi suve lõppu, siis on tunne, et õpe on olnud poolik. Samuti pole teadmised nii hästi kinnistunud, kuna paljude veebieksamite puhul on lubatud materjalide kasutamine ja seetõttu nagu ei peakski enne eksamit nii korralikult õppima.
Kuigi mõne aine puhul võib e-õpe olla lihtsam, siis üldiselt eelistan ikkagi auditoorset õpet. Loengud võiksid olla üldiselt eelsalvestatud ja võimalusega kuulata neid kiirendatult, kuid seminarid, praktikumid ja eksamid võiksid olla auditoorsed. Niiviisi on õppejõududel võimalik vastata küsimustele, mis tudengitel loenguid kuulates tekkisid, arutleda erinevate teemade üle, päriselt omandada praktilisi oskusi ning olla kindel, et teadmised on tegelikult ka kinnistunud.
