Head kriisi ei tohi raisku lasta

… ehk Mida võtta kaasa pandeemia-aastast

Heiko Pääbo, Johan Skytte poliitikauuringute instituudi Läänemere maade poliitika lektor

Heiko Pääbo “Aasta e-kursus 2020” tiitlit vastu võtmas

Viimane aasta on olnud kogu ülikooliperele väga keeruline, kuna koroonapandeemia on suuresti muutnud meie õpetamis- ja õppimisharjumusi. Eelmise aasta kevadel leidsid nii õppejõud kui ka üliõpilased sisuliselt üleöö ennast olukorras, kus kogu õpe pidi üle minema digiplatvormidele.

Kuigi sügissemestril õnnestus suurem osa õppetööst teha tavapärastes tingimustes, kasutati siiski ka hajaõppe võimalust ja oldi valmis uuesti e-õppe keskkondadesse kolima. Praegu, kevadsemestril toimub õpe peamiselt digiplatvormidel ning auditoorsed kohtumised on olnud võimalikud vaid erandkorras. Aasta jooksul oleme saanud hulgaliselt digiõppekogemusi ja teinud hulga investeeringuid – nii rahalisi kui ka loomingulisi. Kõike seda ei tasu tuulde loopida, vaid võtta sellest kaasa parimad õppetunnid, mille toel jätkata ka pärast pandeemiat.

Olen Kesk- ja Ida-Euroopa, Venemaa ja Euraasia uuringute ühisõppekava programmijuht ning õppejõud. Meie rahvusvaheline konsortsium otsustas, et reisimisega seotud liigse ebakindluse tõttu korraldame 2020. aasta sügissemestril õppetöö täies mahus veebis. 36 üliõpilasest neli jõudis siiski Eestisse ja nemad said mõne valikaine võtta ka auditooriumis, aga sisuliselt olid meie tudengid kaugõppel üle maailma, Kagu-Aasiast Brasiiliani. Selle kogemuse põhjal otsustasin jagada mõningaid tähelepanekuid ja soovitusi, mida võiks ka tulevikus põim- või veebiõpet kavandades arvesse võtta.

Õppetöö planeerimine ja ettevalmistamine

E-õppe edukas toimimine eeldab põhjalikku planeerimist, ettevalmistamist ja läbimõtlemist. See ei tähenda üksnes seda, et õppejõul endal on olemas arusaam õppeprotsessi käigust, vaid tal tuleb see digiplatvormil lahti seletada, et ka õppijal oleks võimalikult hea ettekujutus kursusel toimuvast. See eeldab üsna mahukat õpijuhiste koostamist. Loomulikult peab ka auditoorses õppes olema kursus läbi mõeldud ja juhendid hästi mõistetavad, kuid e-õppes tasub õppejõul panna ennast korraks õppija kingadesse, et saada parem ettekujutus, kuidas õppija kursuse struktuuri mõistab. Ka võib paluda mõnel kolleegil või üliõpilasel kursuse keskkonnas ringi liikuda ning anda tagasisidet, kas planeeritavad tegevused on arusaadavad ning ülesanded kergesti leitavad ja mõistetavad.

Kindlasti tasub õppijatele anda aega õpikeskkonnaga tutvuda. Et kõik üliõpilased ei pruugi olla kõigi kasutatavate digiplatvormidega tuttavad, soovitan vältida esimesel nädalal sisulist õpet ja keskenduda keskkonnaga tutvumisele. Samuti võib esimeseks nädalaks planeerida ülesandeid, mille käigus saaks õppija ise kontrollida, kui hästi ta keskkonna kasutamise juhistest aru saab. Täiesti veebipõhisel kursusel tuleks kindlasti kavandada esimese nädala lõpuks üks veebikoosolek, kus üliõpilased saaksid esitada õppeprotsessi kohta tekkinud küsimusi. Minu kogemus foorumitega eriti hea ei ole – tavaliselt ei tihata oma küsimusi sinna postitada, eriti kursuse algul, kui ei ole veel välja kujunenud kindlaid käitumistavasid. Nii jäävad foorumid tavaliselt tühjaks ja õppijad vastusteta.

Meie õppekavas tuli arvestada ka üliõpilaste asukohaga, näiteks pöörata tähelepanu sellele, kes kellega saab ajavahe tõttu ühises rühmas töötada. Kasutasin oma kursusel Padleti veebitahvlit, kus tudengid märkisid maailmakaardil oma asukoha. Ühtlasi oli see ülesanne mõeldud üksteisega tutvumiseks – et see on ka meie õppekava aluskursus, oleme sellel alati rõhku pannud kursuseidentiteedi loomisele. Nii pidid üliõpilased lisaks oma asukoha märkimisele üles laadima mõneminutilise video, kus nad ennast tutvustasid. Nõnda saime kaks ülesannet üpris edukalt ühendada ja samal ajal koguda praktilist teavet rühmatööde korraldamiseks.

Õpiprotsessi ja ootuste juhtimine

Kuvapilt Moodle’i kursuse avalehest

Õppeprotsessi juhtimine on e-õppes oluline teema. Õppijad on väga erinevad. Osa neist on harjunud iseseisvalt õppima – neile piisabki sageli kursuse alguses antud juhenditest. On aga ka hulk üliõpilasi, kes vajavad regulaarselt kinnitust, et nad on asjadest aru saanud ja tegelevad parasjagu õigete ülesannetega. Oluline on õppeprotsess üles ehitada nii, et õppijad saavad pidevalt tagasisidet. See tähendab, et tuleks planeerida ka ülesandeid, mis ei anna osa lõpphindest, vaid on hindeliste ülesannete tegemisel abiks. Selliste ülesannete täitmise kohta tuleb pidevalt anda kujundavat tagasisidet, et õppija võiks ise analüüsida, kuidas tal sooritus õnnestus. Meie võtsime need ülesanded ette rühmatööna – esiteks selleks, et õppejõudu individuaalsete tööde tagasisidestamisega mitte üle koormata, teiseks selleks, et soodustada õppimist kaastudengitelt. Lisaks oli eesmärk aidata rühmatöö abil veidikenegi kaasa kursusetunde loomisele, kuigi seda on kaugõppel väga raske saavutada.

Kindlasti peab õppejõud olema üliõpilastele mõistliku aja piires kättesaadav. Kuigi meie ülikooli eeskirjad näevad ette, et õppejõud peavad kirjadele vastama kolme tööpäeva jooksul, tasuks e-õppes suhtlust hoida ühe tööpäeva sees. Samuti tasub kokku leppida reeglid, näiteks et nädalavahetusel kirjadele ei vastata või vastuseid saab tööpäeviti teatud tundide jooksul. See aitab õpiprotsessi struktureerida ega sunni õppejõudu olema kogu aeg ühe kursusega hõivatud.

Et vältida kirjakastide ummistumist, tegime MS Teamsi töörühmad, kus üliõpilased said oma rühmatöö asju arutada, korraldada videokoosolekuid, jagada rühmatööde mustandeid ja esitada õppejõule küsimusi. See oli väga hea platvorm ka tagasiside ja lisalugemissoovituste andmiseks.

Hoolimata põhjalikest juhenditest ja üldjoontes hästi toimivast rühmatööst arvas poole semestri peal osa üliõpilasi, et nendega ei tegeletud piisavalt ning nad vajaksid rohkem tuge. Kui palusime abivajaduse konkreetsemalt sõnastada, jäädi hätta ja vastused olid ebamäärased või puudusid üldse.

Paraku oli osal üliõpilastel ka ootus ja arusaam, et õppimine toimub ainult siis, kui õppejõud on kohal ja sunnib seda tegema. Neil jäi puudu iseseisva õppimise oskusest ja samuti oskusest täpselt sõnastada, milles abi või tuge vaja oleks. Selle probleemiga ei osanudki me teha muud, kui julgustasime tudengeid ennast selgemini väljendama ja pärast abivajaduse sõnastamist võimaldasime reaalajas lisakonsultatsiooni (mida lõpuks aga eriti agaralt ei kasutatud).

Nõrgad üliõpilased või need, kes õpivad õppejõu või hinnete pärast, võivad osutuda probleemseks. Nad ei lülita veebiloengul oma mikrofoni sisse või isegi ei ilmu kohale, nad teevad ära üksnes hindelised tööd, aga mitte rohkem. E-õppes sellised üliõpilased põruvad. Auditooriumis näitavad töökad tudengid eeskuju, pannes ka nõrgad rohkem pingutama: kui kaaslased pidevalt omavahel arutavad, kuidas seda või teist teha, paneb see ehk nii mõndagi viilijat mõtlema, et oleks ka ise aeg ülesanded käsile võtta. E-õppes on seda palju keerulisem saavutada kui tavaõppes. Oluline tegur on ka see, kui aktiivselt suheldakse omavahel väljaspool rühmatööd. Kindlasti on aga ka auditooriumis selliste tudengite töölepanek päris paras pähkel, mistõttu ei saa seda üksnes e-õppe probleemiks pidada.

Osal üliõpilastel täheldasin priimuse kompleksi. Nii mõnigi neist, kes oli Erasmus Munduse stipendiumi saamiseks edukalt läbinud rahvusvahelise konkursi, oli varem oma õpingukaasalaste seas olnud esirinnas. Nad olid harjunud kõik asjad korrektselt ära tegema ja kartsid teha vigu. Neile oli vaja kinnitada, et vigade tegemine on osa õpiprotsessist ning vigadest õppimine ja julgustava, parandamisele suunava tagasiside saamine on edasiviiv jõud.

Õppijate ootuste juhtimiseks ongi parim viis see, kui olla võimalikult konkreetsetel aegadel neile kättesaadav. Neid tuleb julgustada võtma ise vastutus oma õpiprotsessi eest ning paluda väljendada oma vajadusi selgelt. E-õppe pluss on see, et virtuaalkanalis on õppejõud paremini kättesaadav kui korra nädalas loenguruumis kohates, kuid puudu jääb isiklikust kontaktist, mis võib olla vajalik selleks, et tudeng üldse julgeks abi küsida. Soe ja julgustav suhtlustoon peaks kaasa aitama nii palju kui võimalik.

Õpitulemuste hindamine

Üles on kerkinud küsimus, kui tõhus see e-õpe õieti on ja kas üliõpilased eeldatavad õpiväljundid ka tegelikult omandavad. Üleülikoolilised uuringud näitavad, et õpitulemused on justkui paranenud, ja seetõttu võiks ju isegi väita, et e-õpe on olnud tõhusam kui tavapärane õpe. Teisalt on osa õppejõude tunnistanud, et nad on erakorralise olukorra tõttu oma nõudmisi langetanud. Lisaks on e-keskkonnas toimuval eksamil võimalik spikerdada või teha koostööd, mistõttu ei pruugi tulemused väljendada õppijate tegelikke teadmisi.

Usun, et ülikoolis on neid kogemusi väga erinevaid, mistõttu on mul raske hinnata, millised faktorid konkreetsemalt õpitulemuste paranemisele kaasa on aidanud. Võin aga kinnitada, et minu õppekava semestri õpitulemused ei erine märkimisväärselt eelmistest aastatest. Ega aastad ole vennad ja teatud kõikumisi on ikka, kuid ma ei saa öelda, et e-õpe nõrgendas märkimisväärselt tulemusi või et need olid palju paremad kui varasematel aastatel.

Asi ei olnud ka selles, et e-eksamil oleks võinud spikerdada. Suur osa meie semestri hindamistest ei toimu kirjaliku eksamina, vaid suurema kodutöö või suulise eksamina. Ma ise annan õppekava aluskursust (12 EAP), mis lõpeb suulise eksamiga, kus vastuse ettevalmistamiseks võib kasutada kursuse materjale. Pärast lühikest ettevalmistust järgnes individuaalne vestlus kahe kursuse juhendajaga. Seega ei erinenud hindamismeetod eelmisest aastast, mistõttu on tulemused igati võrreldavad. Ainus erinevus oli see, et auditoorne kohtumine oli asendatud videokohtumisega. Kuna e-õpe nõudis tudengitelt süsteemsemat ettevalmistust seminarideks ning terviklikumat rühmatööd, oli neil valmistumiseks ka rohkem aega kui tavapärased 90 minutit klassiruumis. Seetõttu leidsime nii selles alusaines kui ka teises põhiaines koos vastutava õppejõuga, et rühmatööd olid märksa põhjalikumad. Minu aines sai rühmatöö tulemust kasutada ka eksamiks ettevalmistava materjalina ning oli näha, et eksamil antud vastused olid palju analüütilisemad. Seetõttu kavatsen ka tulevikus iseseisvat tööd põhjalikumaks teha ja isegi kui järgmistel aastatel on meil ka auditoorseid kohtumisi, tuginevad need sisukamale alusele.

Ma ei eelda, et kõik e-õppe ained tuleks lõpetada suulise eksamiga. See on kindlasti aeganõudev töö, kuid ka kirjalikke eksameid on võimalik kujundada rohkem arusaamise kui faktiteadmiste kontrolliks. Ka arutelus tudengitega on selgunud, et kuiv faktiteadmiste kontroll ei innusta õppima ega pruugi anda eriti head arusaama, kui palju tudeng tegelikult õpitut mõistab. Seevastu loomingulisemad ja probleemi lahendamist nõudvad eksamiülesanded võimaldavad hinnata teemast arusaamist ega võimalda ka väga kergesti mahakirjutamist. Kuigi üliõpilaste esindajad on proovinud tõstatada küsimust, kui eesmärgipärased on faktikontrollimisele suunatud eksamid, mitte tulemuste paranemine, kuid see on seni sumbunud aruteludesse. Ehk on pandeemiaaegne kogemus innustanud õppejõude mõtlema välja eksameid, mis on loomingulisemad kui faktiteadmiste valikvastustega kontroll.

E-õppe plussid ja miinused

Veebiseminar BigBlueButtonis

Üks e-õppe häid külgi on kindlasti paindlikkus. Olin ka varem oma kursustel kasutanud e-õppe elemente: et mitte kulutada aega klassikaliste loengute pidamiseks, tegin loengust e-õppematerjali ja sisustasin klassis ette nähtud aja arutluste või uute teadmiste rakendamisega. Olen saanud tudengitelt tagasisidet, et see on väga mugav viis uute teadmiste omandamiseks, sest nad saavad õppimisele keskenduda omale sobival ajal. Mõni õppija on töökam hommikul, teine õhtul, mõni ei suuda pärastlõunal mõelda, mõni jääb õhtuses loengus magama. Seega on paindlikum õppevorm üks oluline asi, mis tasub pandeemiaajast kindlasti kaasa võtta. Paljud õppejõud on viimase aasta jooksul olnud sunnitud tegema videoloenguid ja nii on kogunenud üksjagu materjali, mida saab ka tulevikus kasutada. See on väärtus, mis aitab tuua klassiruumi rohkem aktiivõpet.

Ma ei tea, kuidas on olukord teistes instituutides, aga minu koduinstituudis varustati õpperuumid tehnikaga, mis võimaldab auditooriumis toimuva sujuvalt üle kanda ka kaugõppijatele. Kuigi seda tehti möödunud sügissemestril häda sunnil, on see tehnika kindlasti kasulik ka tulevikus. Ega haigused kao ka edaspidi ja nii saab üliõpilane osaleda õpitegevuses ka eemalt, selle asemel et pooltõbisena klassiruumi tulla. Järjest rohkem tekib ka olukordi, kus õppijad peavad füüsiliselt asuma kuskil mujal. Uued tehnilised lahendused võimaldavad näiteks läbida Tartus pakutavat kohustuslikku õppeainet, olles ise parajasti mõnes välisülikoolis. Kui klassiruumi on soetatud vajalikud seadmed ja õppejõud on ette valmistanud virtuaalsed loengumaterjalid, on lihtne pakkuda paindlikku hajaõpet. Loodan, et see aitab tudengitel paremini järje peal püsida ja õppetööd teha.

Digioskuste arenemine on samuti üks positiivne aspekt, mida üliõpilased eelmise semestri lõpul ise esile tõid. Tuleviku töökohtades on kindlasti palju rohkem virtuaalseid kohtumisi ja koostööd. Meie eesmärk on ju ka arendada tudengite üldpädevusi ja nende hulka kuulub seegi, kuidas ülikooli lõpetajad oskavad oma tulevastel töökohtadel koostööd teha, kui nad ei asu füüsiliselt samas kohas. Õpikeskkond, mis seab eesmärgiks esitada teatud ajaks mingi tulemus või täita ülesanne, paneb neid mõtlema, kuidas seda hea kvaliteediga teha.

Vanem generatsioon võib ju arvata, et noortel ei ole veebis töötamisega mingeid probleeme, kuna nad istuvad niikuinii pidevalt suhtlusvõrgustikes, kuid tegelikult on nende digioskused üpris piiratud ja ühetaolised. Nüüd, kui meil oli vaja korraldada rühmatöid nii, et füüsiliselt ühes ruumis ei oldud, tunnistasid tudengid semestri lõpul, et nad ei teadnud varem, kui palju võimalusi neile esmapilgul tuttavad programmid tegelikult pakuvad. Nii nagu ma ka eespool mainisin, võimaldab digivahenditega rühmatöö rohkem süvitsi minna kui pelk arutelu auditooriumis. See on jällegi üks tarkusetera, mida pandeemiaaegne e-õpe on meile andnud.

Ühe murega ei ole ma aga suutnud hakkama saada: see on sotsiaalne aspekt, mis e-õppes jääb pigem nõrgaks. Kahjuks ei ole ma seni suutnud leida ühtegi digiplatvormi, mis asendab tõhusalt näost näkku suhtlemist, isegi kui väga-väga pingutada. Inimene on sotsiaalne olend ning me ei ole veel muutunud nii palju, et suudaksime isiklikku suhtlemist täielikult virtuaalkanalitega asendada. Seetõttu igatsevad nii üliõpilased kui ka õppejõud lähiõpet. Lisaks sellele, mida tehakse auditooriumis ja mida on võimalik virtuaalkanalitega asendada, on ju ka enne ja pärast kohtumist toimuvad vestlused, mis tugevdavad sotsiaalset sidet. Hoolimata kõigist jõupingutustest jäi meie õppekavas enim vajaka just tugeva rühmatunde loomisest. Virtuaalkohtumise lõpul panevad osalejad koosolekuakna kinni ja sellega omavaheline suhtlus lõpeb. Klassis võib juttu jätkuda kauemaks – nii on ka lihtsam toetada üksteise motivatsiooni ja tugevdada õpiharjumusi. Nagu juba enne mainisin, on see väga oluline just nõrgemate ja vähem iseseisvate õppijate jaoks.

Ülikooli tugi

Lõpetuseks ei usu ma, et meie ülikool muutub ainult e-õppe kasutajaks, kuid selle komponendi tugevdamine on oluline lisaväärtus, mille praegune pikk kriis meile on andnud. Pandeemia on avanud võimaluse neile, kes on valmis e-õppega edasi minema, ja tõenäoliselt avas see uusi võimalusi ka nendele õppejõududele, kes olid varem digikaugemad. Osa õppejõude liigub kindlasti rohkem digiplatvormidele ja leiab seal uusi kasutusviise, teine osa täiendab oma teatud praktikaid ning tõenäoliselt on ka neid, kes jäävad vanade meetodite juurde. Nende vägisi surumine digiplatvormidele ei too nagunii head tulemust, sest kui valmidust ja huvi ei ole, on lõpptulemuseks paratamatult negatiivne kogemus nii õpetaja kui ka õppija jaoks. Pelgalt klassiruumi tegevuste ületõstmisest digiplatvormile ei piisa. Veelgi vähem tõhus on õpiku üleslaadimine digiplatvormile ja kui ei ole tahtmist sellest tasemest kaugemale minna, siis pole ka e-õppel mõtet.

Rektoraadi ja teaduskondade või instituutide juhtkondade võimuses on luua tingimused (nt sobilik tehnika klassiruumis) ning pakkuda nii palju kui võimalik tehnilist tuge ja koolitusi. Meie ülikooli haridustehnoloogid on tublid ja teevadki seda, otsides pidevalt uusi võimalusi. Osa õppejõudude jaoks on koolitused huvitavad, teised ignoreerivad neid. Eks iga inimene võib ise hinnata, kui avatud ta uutele lahendustele on. Maailm on aga paratamatult liikumas sinnapoole, et digioskused muutuvad aluspädevusteks, mida peame arendama nii endas kui ka üliõpilastes.

Pandeemia pani meid olukorda, kus kõik olid sunnitud võtma kasutusele e-õppe vahendid, koostama uusi õppematerjale jne. Arvan, et väikse sammu digiõppe valdkonnas on teinud isegi need kolleegid, kes on seni väga jõuliselt sellele vastu olnud. Seetõttu ei maksa seda väärtuslikku kogemust maha visata, vaid lasta igaühel rakendada omandatud oskusi nii palju, kui see sobilik ja võimalik tundub.