E-õpe keemia instutuudis

Karmen Lust, füüsikalise ja elektrokeemia kaasprofessor
Siiri Velling, kolloid- ja keskkonnakeemia lektor
Heili Kasuk, füüsikalise keemia lektor, õppetöö asedirektor ja e-õppe tugiisik keemia instituudis

Sarnaselt kõigile teistele Tartu Ülikooli instituutidele on pidanud ka keemia instituut alates eelmisest kevadsemestrist tegelema tudengite distantsõpetamisega. Loodus- ja täppisteaduste valdkonna õppedisainer Ly Sõõrd esitas keemia instituudi õppejõududele mõned küsimused ja palus jagada oma e-õppe kogemusi e-õppe ajakirja lugejatega.

Kuidas Teie arvates mõjutab e-õppe kasutamine õppetöö kvaliteeti?

Heili Kasuk: E-õpe kindlasti toetab õppimist. Rohkem on võimalusi mitmekesistada meie õpikeskkonda. Suur rõõm on näha, et väga paljud õppejõud meie instituudis on oma õppeained osaliselt või siis täielikult e-õppele üle viinud. Tänu sellisele arengule saab tulevikus keemia instituut pakkuda ka mikrokraade ning õpetada keemiat laiemale kuulajaskonnale. Teisest küljest näen siin ka mõningaid ohte, sest üliõpilase jaoks on väga monotoonne nädalate kaupa ainult  loenguvideoid vaadata ja teste teha. Seega loodan, et üha rohkem kasutatakse võimalusi erinevate õpitegevuste läbiviimiseks ka e-õppes.

Karmen Lust: Ülikoolis läbi viidud analüüs näitas, et distantsõppes kasvas tudengite tulemus keskmiselt ühe palli võrra. Umbes nii on läinud ka minu kursustel. Võibolla on toimunud väike tagasilöök faktilistes teadmistes, kuid raskuspunkt nihkus tuntavalt faktiteadmiste kontrollilt teoreetiliste teadmiste rakendamisele ja analüüsile. Faktid on tänapäeval enamasti ühe hiireklõpsu kaugusel, olulisem on aga kogu toodud materjalist õige ülesleidmine.

Siiri Velling: Väga motiveeritud üliõpilaste puhul tõstab e-õpe õppetöö kvaliteeti: kui neile anda häid materjale, millest neil on hea õppida ning mille kohta hiljem küsitakse mõtestatud ja häid küsimusi, siis üliõpilased õpivad paremini. Seda ma märkasin juba eelmisel kevadsemestril. Kes tahavad õppida, need õpivad rohkem ja nad õpivad paremini – neile tuleb lihtsalt anda hästi fokusseeritud ja täpseid õppematerjale. Samuti tuleb väga hästi läbi mõelda, mida me õppejõuna tahame, et üliõpilased õpiksid.

Kuidas saaks motiveerida õppejõude e-õpet kasutama?

Siiri Velling: Sellele küsimusele on väga raske vastata, sest mind ei ole olnud vaja selleks motiveerida. Arvan, et see on praegusel ajal väga loomulik osa õppetööst ja üldse meie elustiilist. Aga need õppejõud, kellele e-õpe üldse ei meeldi ja kelle õpetamisstiiliga see ei sobi – neid saaks motiveerida näiteks palgaga või assistendi näol, kes oleks kohapeal kogu aeg olemas. Natuke hirmutab see, kui õppejõud peab kõikide süsteemide ja vahenditega ise hakkama saama.

Heili Kasuk: Oluline on näidata õppejõududele erinevaid praktikaid ja üksteiselt õppida. Sellest õppeaastast on peaaegu igas meie õppetoolis e-õppe tugiisikud, kes õppejõudude aitavad. Instituudis oleme proovinud motiveerida ja toetada õppejõude sisekoolitustega, mille vastu on olnud päris suur huvi. Tutvustasime erinevaid e-õppe võimalusi ja veebikeskkondi loengute läbiviimiseks ning lasime õppejõududel kõik need vahendid ka ise läbi proovida. Jaanuaris oli väga aktuaalne teema e-kontrolltööde ja e-eksamite korraldamine. Oleme seadnud õppejõud õppijate rolli, sest lisaks aine õppimisele peab õppija hakkama saama kõigi nende digivahenditega, mida õppejõud on oma kursustel kasutusele võtnud. Oluliseks osaks on sisekoolitustel ka kogemuste vahetamine. Õppejõud ei tohi jääda oma küsimustega üksi ning peab saama oma muresid, rõõme ja ka põnevaid ideid teiste kolleegidega jagada. Mind on motiveerinud erinevatel koolitustel just väiksed ’ahhaa’-efektid, kui näed erinevaid praktikaid või vahendite kasutamise võimalusi, mille peale ise pole tulnudki.

Minu kui e-õppe tugiisiku abi kasutati palju just arvutitehniliste probleemide lahendamisel. Kuna auditooriumites oli uus tehnika, siis alguses vajati selle kasutamises tuge, oli vaja abi videosalvestamiste juures, et tehnika õigesti toimiks. Samas sai õppejõudude aitamisel anda ka soovitusi, milliseid vahendeid kasutada ja arutada ka muud õppetööga seonduvat. Minu töökoormus seetõttu kahtlemata suurenes – päeval aitasin teisi õppejõude ja vahel jäid enda loengute ettevalmistamine öisele ajale. Kuid mida aeg edasi, seda vähem läks minu abi vaja – jagati kogemusi ja tuge õppejõult-õppejõule.

Kas e-õpet on võimalik kasutada iga aine õpetamisel?

Siiri Velling: E-õpet ei saa kahjuks kasutada keemia praktikumide läbiviimisel. Ka väga sisukate seminaride läbiviimine veebipõhiselt on olnud päris keeruline. Selliste õppeainete puhul, kus on vaja edastada informatsiooni ja selgitada midagi – selliseid aineid on väga mõnus e-õppes läbi viia.

Heili Kasuk: Nagu Siiri mainis, siis praktikumidega on tõesti keeruline. Keemia praktikumid nõuavad üsna spetsiifilist aparatuuri ja erinevaid kemikaale ning seejuures on väga oluline ohutus ja professionaalne tugi. Olin seotud ühe veebipraktikumiga, mille viis läbi õpetaja Joana Jõgela. Joana töötas õpetajate jaoks välja koduse veebipraktikumi süsteemi. Selleks saatsime postiga igale õpetajale väikse paki vajalike vahenditega ning kuna oli jõuluaeg, siis lisasime ka väikse maiuse 🙂 . Praktikum ise toimus veebi teel juhendamisega, aga iga õpetaja tegi katsed oma kodus. See oli väga positiivne kogemus.

Milliseid positiivseid ja/või negatiivseid mõjusid on avaldanud õppetööle auditoorse õppetöö piirangud (kevadine eriolukord ja käimasoleva õppeaasta piirangud)?

Karmen Lust: Õppetöö võib jagada kaheks – enne pärgviirust ja nüüd. Varem arendasid tõelisi e-kursusi entusiastid. Mina olin pigem vanade õppemeetodite rakendaja. Loeng, seminar, konsultatsioonid ja teadmiste kontroll said kõik läbi viidud auditooriumis. Kodutööd ei olnud kohustuslikud. Kursused Moodle’i keskkonnas olid enamjaolt loengumaterjalide laoks. Eelmise aasta märtsis muutus kõik – auditoorsest õppest tuli kiiruga üle minna e-õppele. Pean tunnistama, et muutus oli järsk, aga sellevõrra efektiivsem – ma ei ole elus varem nii kiiresti nii palju uusi programme omandanud. Distantsõpe on tekitanud ka palju dilemmasid. Kuidas hoida ettekandes emotsiooni ja silmi säramas, kui videoloengu salvestamisel on ainsaks kuulajaks kass? Kas kehastuda kontrolltöös tõeliseks nuhiks ja järelevaatajaks või teha kontrolltöö avatud materjalidega? Viimasel juhul tuleb välja mõelda selliseid küsimusi, millele ei saa vastata konspekti kopeerides.

Siiri Velling: Positiivne mõju on see, et inimesed saavad õppida ja ka õpetada enda jaoks mugavas keskkonnas – ei pea kodust lahkuma. Samaaegselt on see ka negatiivne mõju, sest isikliku kontakti täielik puudumine siiski häirib mind kui õppejõudu. Positiivne mõju võib olla ka see, et tagasihoidlikemate üliõpilaste ja ka õppejõudude jaoks on mugav, et ei pea oma isikut nii palju eksponeerima, nagu auditoorses kontaktõppes. Negatiivne on jällegi emotsionaalse tagasiside puudumine – väga raske on läbi ekraani aru saada, kas üliõpilane saab aru, kas talle meeldib, kas tal on igav.

Heili Kasuk: On olnud suur digipädevuste arendamise aasta nii õppijatele kui ka õppejõudele. Kuna paljud loengud salvestatakse, siis kõige positiivsem on kindlasti see, et ennastjuhtiv õppija saab ise valida, millal ja kus õppida. Kui aga tekib küsimusi materjalide osas, siis igas õppeaines ei pruugi olla piisavalt võimalusi teemade üle arutamiseks, mis jätab õppija oma muredega üksi.

Minu enda jaoks muutus õpetamine uues keskkonnas palju keerulisemaks, kuna ma ei näinud ega kuulnud õppijat. Kui kõigil õppijatel on kaamerad kinni ja hääled vaiksed, siis on väga keeruline aru saada, kas õppijad mõtlevad sinuga kaasa või kas teema oli arusaadav. Selleks olen nüüd loonud võimaluse teemade üle arutlemiseks ja lasen tudengitel teha gruppides erinevaid ülesandeid. Sel semestril tuli tudengitel teha ka suurem grupitöö keerukama elulise ülesande kohta. Töö tuli esitada posterettekandena kontaktunnis korraldatud minikonverentsi raames. Sisulise küsimuste esitamise eest said tudengid aktiivsuse eest lisapunkte. Tudengite tagasiside minikonverentsile oli väga postiivne – lisaks ainealastele teadmisetele oli neil hea meel, et said omavahel suhelda ja leida ka kursusekaaslaste hulgast uusi tuttavaid.

Suurte kursuste puhul võib tekkida õppekorralduslikke arusaamatusi, seetõttu on väga oluline, et kursuse struktuur on selge ja toetaks õppimist. Siinjuures on väga oluline ka õppejõu ja õppija vaheline suhtlemine, et õppijad saaksid aru, kus ja kuidas õppetöö toimub, mida nad peavad tegema ja millised on tähtajad. Aeg-ajalt tuleb ka infot üle korrata, et kõik õigesti aru saaksid.

Kas sellest kogemusest võiks õppetöö korralduses midagi jäädavalt muutuda või tundub, et tavaolukorra naastes läheb kõik tavapärastele rööbastele?

Siiri Velling: Sellest kogemusest on kindlasti midagi õppida. Arvan, et mina muudan oma õppetööd palju julgemalt ümbarpööratud klassiruumi võtmes. Püüan ka edaspidi õppetööd korraldada kombineeritud vormis, et tudengid saaksid veebis rohkem lugeda, rohkem videoid vaadata, rohkem foorumites kirjutada. Võib-olla mõned loengutes käsitletavad tavalised teemad tuleb ka edaspidi jätta pigem õppijatele kodus õppimiseks ning kohapeal korraldada rohkem seminare. See ongi ümberpööratud klassiruumi idee, et mina õppejõuna valmistan ette rohkem materjale, mille järgi üliõpilased kodus õpivad, ja kui nad tulevad siia keemikumi, siis me teeme palju aktiivsemalt kontaktõpet kohapeal: arutame keerulisemaid küsimusi ja lahendame ülesandeid. Baasteadmiste omandamise peaksid üliõpilased iseseisvalt ära tegema.

Heili Kasuk: Ma olen oma kursustel palju kasutanud rühmatööd, kuid kartsin, et veebipõhiselt see ei toimi. Siiski olid minu kartused asjatud ja rühmatöö metoodika töötas ka veebipõhiselt väga hästi. Kursuste käigus ilmnes, et ka enesetestid Moodle’is on väga olulised – õppija saab ise kontrollida oma teadmisi ja kui ta on millestki valesti aru saanud, siis antakse talle automaatset tagasisidet, et miks just see vastus on õige. Suurtel kursustel ei jõua õppejõud igale õppijale individuaalselt läheneda, seepärast on hea tagasiside andmiseks kasutada eneseteste.

Karmen Lust: Kriis pole raisku läinud, olen selle käigus mitmel moel arenenud. Juba sügisel võtsin kohe eesmärgiks pakkuda tudengitele võimalust vajadusel ka distantsilt õppida. Ka edaspidi rakendan võimalusel kombineeritud õpet. Loengusalvestused võimaldavad tudengitel valida aineid, mille toimumised ajaliselt kattuvad.

Kursuse alguses kaardistasin väikese tunnikontrolli käigus tudengi eelnevad teadmised. Ma ei hinnanud vastuseid, aga hindasin hilisemat analüüsi, milles üliõpilane näitas teadmiste arengut. Tudeng, kes kohe kõiki vastuseid teadis, sai analüüsida seda, mida ta olemasolevale juurde õppis.

Rakendan kodutöid ka edaspidi nn ebatraditsioonilisel moel – neid võib teha korduvalt ja kindlat esitamise tähtaega pole. Hindelised kodutööd Moodle’is võimaldavad üliõpilastel oma aega paindlikult kasutada ning motiveerivad neid terve semestri vältel aine kallal töötama. Senistes katsetustes olen vastutasuks saanud terve rea toredaid vastuseid ja vigade aruteludes ning vajadusel individuaalkonsultatsioonides näinud sisulist edasiminekut aine mõistmisel. Olen näinud tõelist iseseisvat pusimist üle terve kursuse. Loomulikult ei tee paha aeg-ajalt „mahajääjatelt“ küsida, kuidas neil läheb. Tööd sellega üllataval kombel palju juurde ei tulnudki.

Faktiteadmiste kontrolli saab ühildada avatud materjalidega testiga. Avatud materjalidega vastamisel tuleb aga küsimused esitada nii, et tudengil pole kuskilt võtta valmis vastuseid.

Ma ei ole veel suutnud distantsõppes rakendada horisontaalset rühmatööd, küll aga tundsin, et tekkis palju tihedam koostöö minu kui õppejõu ja tudengite vahel. Muidugi, aastad ei ole vennad ja ilmselt tuleb püüda leida ka edaspidi just konkreetse aasta üliõpilastele sobivaim lähenemine.