Digihumanitaariast Tartu Ülikoolis
Liina Lindström, digihumanitaaria ja infoühiskonna keskuse juhataja, humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna õppeprodekaan
Andres Kimber, digihumanitaaria projektijuht
Digihumanitaaria on eelkõige katustermin, mille alla koondub kõikvõimalike digitaalsete võimaluste kasutamine humanitaarteadustes. Tegemist on interdistsiplinaarse liikumisega, mille olemust on praegu üheselt mõista keerulisem kui näiteks 15 aastat tagasi. Kui veel tollal olid peamisteks tunnusteks arvutuslikud meetodid, siis tänapäeval räägitakse järjest enam muuhulgas ka digitehnoloogiate kultuuriliselt uurimisest ja sotsiaalsest mõjust. Digihumanitaaria mitmeti mõistmisest annab aimu näiteks veebileht whatisdigitalhumanities.com, kuhu on koondatud 817 digihumanitaaria definitsiooni. Sageli aga seostub digihumanitaaria kvantitatiivse andmeanalüüsi, tekstikaeve, visualiseerimise, andmebaaside ning ruumi, pildi, heli, asjade ja sh sotsiaalmeedia käsitlemis- ja uurimisoskustega humanitaarias. Oluline on ka digitaliseeritud tekstide ja muude materjalide loomine ja kasutamine. Paljuski eeldab see omakorda teadmisi programmeerimisest ja tarkvaralahendustest. Samas võimaldavad need oskused küsida uusi küsimusi, kasutada rohkem andmeid, teha läbipaistvamat teadustööd ning seeläbi panustada kogu humanitaaria arengusse.
Digihumanitaaria ja infoühiskonna keskus
Niisiis on ülikoolides üle maailma on loodud ridamisi digihumanitaaria keskusi ja õppekavasid, mis keskenduvad nende oskuste arendamisele, uute meetodite väljatöötamisele ning üldise andmepõhise lähenemise ja mõtteviisi arendamisele humanitaarias. 2018. a aprillis asutati Tartu Ülikoolis digihumanitaaria ja infoühiskonna keskus (digihum.ut.ee). Keskuses osalevad lisaks kõikidele humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna instituutidele ka ühiskonnateaduste instituut sotsiaalteaduste valdkonnast, arvutiteaduse instituut loodus- ja täppisteaduste valdkonnast ning TÜ raamatukogu. Keskus loodi eesmärgiga kasvatada digihumanitaaria- ja infoühiskonnaalast pädevust erialadevahelise õppetöö kaudu, arendada teaduskoostööd liikmete vahel ning toetada ülikooli osalust vastavasisulistes aruteludes. Seni on keskuse peamiseks tööks olnud digihumanitaaria õppimisvõimaluste loomine ja vastavate ürituste korraldamine.
Digihumanitaaria kursused
Hetkel on 16 digihumanitaaria ainekursust, millest enamik on koondatud eelkõige magistrantidele suunatud digihumanitaaria valikmoodulisse. Kursused on aga avatud kõigile huvilistele ning annavad ülevaate digihumanitaaria olemusest, andmete analüüsimisest statistikapaketiga R, andmebaasidest, digitaliseerimisest, tekstikorpustest ja dokumendihaldusest.
Lisaks on alates 2019. a sügissemestrist bakalaureusetaseme üliõpilastel võimalik valida digihumanitaaria kõrvaleriala, mille suunamoodul annab sissejuhatavad teadmised ja oskused infotehnoloogia valdkonnas. Erialamoodul keskendub nende teadmiste rakendamisvõimalustele humanitaarias ning valikmoodul võimaldab tutvuda laiemalt digitaalse ühiskonna ja rakenduslike oskustega.
Alates 2017. aastast on kutsutud lühiajalisi digihumanitaaria külalislektoreid, kes viivad igal semestril läbi praktilisi kursuseid vastavalt oma erialale. Käesoleva semestri külalislektor on Turu Ülikooli vanemteadur Kimmo Elo, kelle kursused käsitlevad sotsiaalvõrgustiku analüüsi ning tekstikaevet. Varasemad külalislektorite kursused on keskendunud kvantitatiivsele andmeanalüüsile, ruumiandmetele kasutamisvõimalustele, avatud teadusele ning keeleajaloo uurimisele. Lisaks on alates 2018. aastast külalislektoriks ka Artjoms Šela, kelle uurimissuunad on seotud kirjanduse ning stilistikaga. Artjoms on õpetanud ka digihumanitaaria sissejuhatavat kursust.
Koostöös sündinud üritused
Keskus on tihedalt seotud Eesti digitaalhumanitaaria seltsiga (dh.org.ee). Koostöös on korraldatud Eesti digihumanitaaria konverentsi, mis toimub tänavu juba seitsmendat aastat. Rahvusvahelise üritusena annab see hea võimaluse teadmiste jagamiseks, koostöö arendamiseks ning kogukonna loomiseks.
Humanitaar- ja sotsiaalteaduste doktorikoolide abiga korraldas keskus 2018. a augustis esmakordselt suvekooli “Digital methods in humanities and social sciences”, kus viie päeva jooksul toimunud loengutes ja 12 praktilises töötoas said doktorandid ja magistrandid ning nende juhendajad tutvuda erinevate (digitaalsete) andmete uurimise meetodite ja põhimõtetega. Osalejate suur arv näitas selget huvi nende oskuste omandamiseks. Seetõttu toimub suvekool ka sel aastal 26.–29. augustil. Rohkem infot: digitalmethods.ut.ee.
Mida toob tulevik?
Keskuse edasised plaanid on seotud koostöövõimaluste arendamisega digihumanitaaria spetsialistidega üle maailma. 2019. aasta sügisel tuleb näiteks külalisloenguid pidama professor Timothy Tangherlini UCLAst. Kindlasti on plaanis tugevdada ka ülikooli-sisest ja Eesti-sisest koostööd, s.h Tallinna Ülikooliga.
Kokkuvõtteks võib digihumanitaariat näha hea võimalusena omandada oskusi ja ideid, mis aitavad panustada andmepõhise teaduse ja ühiskonna arengusse ning ette valmistada üliõpilasi tänapäevase tööturu vajadustele.