Kas teha veebinar või mitte – see on küsimus
Emanuele Bardone, haridustehnoloogia vanemteadur (koostöös Maarja Taaleriga)
(English version follows)
Mul on olnud õnn olla – selle loomisest saati – Tartu Ülikooli uue haridustehnoloogia magistriõppekava juures, mille algatas Margus Pedaste. Õppetöö algab meie õppekaval intensiivse kahenädalase kontaktõppesessiooniga, mille kestel üliõpilased ja õppejõud üksteisega Tartus kohtuvad. Sealt edasi jätkuvad õpingud veebipõhiselt.
Minu hariduskreedo põhineb ideel, et õppimine (nagu ka õpetamine) ja vestlus on teineteisega lahutamatult seotud. See tähendab, et õppimine vajab dialoogi. Ja see saab juhtuda, kui vähemalt kaks inimest vaatavad teineteisele otsa ja püüavad midagi ning ka iseennast arusaadavaks teha. Niisiis, kui oma magistriõppekavaga eelmisel aastal esimest korda alustasime ja mind määrati paari ainet täiesti veebipõhiselt õpetama, siis teadsin, et pean leidma midagi, mis võimaldaks mul üliõpilasi vestlusse kaasata. Selle leidmine polnud raske – vajalik tööriist kannab nime „veebinar“. Veebinar on põhimõtteliselt veebipõhine seminar, kus kõik osalejad saavad end võrdselt väljendada. Selleks otstarbeks leidub palju tarkvaralahendusi. Üks on näiteks Skype.
Haridustehnoloogia magistriõppe tudengid auditoorsel õppetööl Tartus.
Selle, mida oma esmakogemusest juba ligi aasta vältel õppinud olen, saab kenasti kokku võtta budistliku ütlusega: „Igale inimesele on antud taevavärava võti. Seesama võti avab ka põrgu värava.“ Millele ma omakorda lisaksin: „Ja nii on ka veebinaridega.“ Teisisõnu, veebinarid võimaldavad meil ületada geograafilisi piire ja nii sirutuda taevani. Kuid kui neid hoolimatult käsitseda, siis on nende võimuses muuta õpetamine ka õudusunenäoks.
Esimest asja, mille eest hoolt kanda, nimetasime oma üliõpilastega inglise keeles „video feedback“ – videopildi vahendusel saadav kohene tagasiside.
Me peame vabanema müüdist, et õpetamine on lihtsalt informatsiooni edasiandmine. Ei ole. Ka õppejõu rääkimise ajal toimub tema ja publiku vahel pidev, peaaegu tajumatu infovahetus. Kui ma annan loengut, on mul vaja näha, kas mu üliõpilased saavad mu räägitust aru. Üks kulmukergitus ütleb palju. Ja meie aju märkab selliseid detaile ülikiirelt. Sama kehtib arutelude kohta. Kui me mingil teemal arutleme, siis kasutame väga harva keelt, andmaks märku, et nüüd soovime midagi vahele öelda. Vastupidi – väga tihti kasutame hoopis kehakeelt, et saata vestluskaaslastele sõnum: „Kuule, ma tahan midagi öelda!“
Sellest kõigest sain aru siis, kui esimeste veebinaride ajal ei olnud kõigil üliõpilastel veebikaamera sisse lülitatud. Otsisin ükskõik mida, mis mulle vihjaks, et jah, nad jälgivad ja saavad aru. Või et ei, nad ei saa aru ja ma pean sama asja kordama või teiste sõnade või näidetega edasi andma.
Kui palusin üliõpilastel veebikaamera sisse lülitada, siis lahenes üks probleem, kuid tekkis uus. Ja see oli teine suur veebinaride õppetund. Alguses otsustasime kasutada tarkvara nimega BigBlueButton – BBB (selle pikemast ingliskeelsest nimest sai meil üks nn oma nali). BBB on avatud lähtekoodiga videokonverentsitarkvara, mis töötab GNU/Linuxi operatsioonisüsteemil. Sel on palju funktsionaalsusi, näiteks võimalus mitmel kasutajal korraga videopilti ja heli jagada, esitlused valge tahvli funktsioonidega jne. Ja see töötab kasutaja brauseris ilma igasuguste lisadeta.
Teise murekohana ilmnes, et BBB-l olid tegelikult ka endal probleemid. Üks üliõpilane – üsna tehnoloogiateadlik – uuendas oma Firefoxi ja äkitselt kadus tal heli. Ka teistel üliõpilastel oli igasugu juhuslikke probleeme, millega hädavaevu hakkama saime.
Saime oma ülikooli kolleegidelt tehnilist tuge (aitäh teile!). Kuid nii üliõpilastel kui õppejõududel oli BBB-st nii kõrini, et otsustasime sellest loobuda.
Kaalusime juba Skype’ile üleminekut (ja mõned õppejõud juba tegidki seda), kui üks kolleeg Riia Tehnikaülikoolist, kes viibis Tartus sedasama õppekava toetava Erasmus+ projekti koosolekul, soovitas tarkvara nimega Zoom. Zoom pakub enamjaolt sedasama, mida BBB: võimalust mitmel kasutajal korraga videopilti ja heli jagada, esitlused valge tahvli funktsioonidega jne. Zoom ei ole aga avatud lähtekoodiga ning on tasuline. Kuid erinevalt BBB-st töötab Zoom ka telefonis.
Zoom on loodud spetsiaalselt veebinaride jaoks. Mul paluti seda oma ülejäänud veebinarides testida. Väga paljud varasemad probleemid kadusid. Zoom oli töökindel ja andis meie veebinari-kogemusele palju juurde, kuid siiski oli mõningaid probleeme üliõpilastega, kes ühinesid Hiinast. Erinevalt varasematest kordadest ilmnesid probleemid nüüd juhuslikult. Mõnikord kõik töötas, mõnikord mitte. Me ei osanud välja mõelda, kelle või mille süü see oli. See andis mulle kolmanda suure õppetunni: ära kunagi välista juhuslikkust. Varem või hiljem annab juhuslikkus sulle telliskiviga vastu pead.
Seega, kõike arvesse võttes, jääb küsimus: kas teha veebinar või mitte? Ma arvan, et üldine õppetund on selline: tehnoloogia ei ole võlukepike. See lahendab mõned probleemid, kuid võib tekitada teisi. Ja kindlasti oleme meie need, kes peavad tehnoloogia vältimatuid puudujääke kompenseerima. Nii et meie päralt on valik. Õppida tehnoloogiaga elama. Või lasta tehnoloogial end põhja vedada.
I was fortunate to be part since its inception of a one-year master programme in Educational Technology initiated by Margus Pedaste here at UT. The master starts with two intense study weeks during which students and the teaching staff get together. The rest of the courses continues online.
My educational creed is based on the idea that learning (as well as teaching) is all one thing with conversations. That is, learning requires dialogue. And that is something that happens when at least two persons are facing “each other” making attempts to explain something and themselves. So, when our master started last year for the first time and I was appointed to teach a few courses entirely online, I knew that I had to find something that would allow me to engage students in conversations. There is not much to do to find that. The “tool” in question goes under the name of webinar. A webinar is basically an online seminar in which all the participants can equally express themselves. There are many pieces of software doing that. Skype is one of those.
What I have learnt after almost a year from this very first experience is fairly summarized by a Buddhist proverb that says: “To every man is given the key to the gates of heaven. The same key opens the gates of hell.” To which I would add “and so it is with webinars”. That is to say that webinars potentially allow us to overcome geographical barriers and so touch the heavens. But they can also turn teaching into a nightmare, if not handled them with care.
The first thing to take care of is what some students of mine and I called the “video-feedback”.
We have to demystify the idea that when lecturing is just transferring information. It is not. Even when the lecturer speaks, there is a continuous, almost imperceptible exchange between the him and his audience. When I lecture, I need to see if my students are following what I am saying. A raised eyebrow can tell a lot. And our brain is so quick with catching up with such details.The same goes with discussions. When we discuss, we rarely use the language to signal that we want to jump in the conversation to say something. Conversely, we very often make use of our body to send the message that, ehy, I want to say something!
I realized all this when during the very first online sessions, some of the students did not have their webcam on. I was in a way looking for anything that would hint that, yes, they were following. Or, no, they were not and I had to repeat the same thing or do it using other words, other examples.
Asking students to turn their webcam on fixed one problem while creating a new one. And this was the second big lesson about webinars. When we started, we decided to use a piece of software called Big Blue Button – BBB (yes, English speakers can easily make “that” joke). BBB is an open source conferencing system based on GNU/Linux operating system. It has many functionalities such as multiple audio and video sharing, presentations with extended whiteboard capabilities. And it works in one’s browser without any other addition.
When I tried well before the master began, I just loved it. We had a few tests and it seemed that everything was ready. However, the moment in which I asked students to join the sessions with the webcam, things did not go as expected. First, the more people join with the webcam on, the faster the connection should be. While for me that was not an issue, because I decided to join the webinars from my office, for some of the students that was a big issue. Indeed, you can call your friend from your favorite pub. But that is no good when it comes to a webinar with some 9-10 people connected at the same time. So, yes, webinars pull down the geographical barriers. Yet no matter where you are, you just have to have a good connection. Which might not be so easy for everybody.
The other issue with BBB is that the piece of software had its own problems. A student – a rather tech savvy, updated his version of Firefox and all of a sudden the audio stopped functioning. Other students had random issues that we could barely cope with.
We got technical support from our colleagues (thanks, guys!). Yet students as well as the teaching staff members were so fed up with BBB that we decided to dump it.
We were already contemplating to switch to Skype (and some of colleagues actually did the switch), when a colleague from Riga Technical University during a meeting for an Erasmus project meant to support our master programme suggested Zoom. What Zoom offers is pretty much the same as what BBB offers: multiple audio and video sharing, presentations with extended whiteboard capabilities It is, though, not open source and it is not free of charge. However, unlike BBB, one can use his own mobile device. I was appointed to test it in my remaining webinars. This time much of the problems we had disappeared. Although the tool was solid and the experience enriched, we still had some issues with the students connecting from China. Unlike the previous ones we had, this time issues would appear randomly. Sometimes it would work, sometimes it would not. We could not figure out whom to blame for that. This led me to the third big lesson: never rule out randomness. Sooner or later it will hit your head with a brick.
So, all in all, the question remains: webinar or not to webinar? I think that the general lesson remains the same: technology is not a magic stick. It solves some problems while potentially creating new ones. And we definitely have to compensate on its inevitable pitfalls. So, get busy living with technology. Or get busy dying with it.
Elukestva õppe keskuse veebispetsialisti Kait Krulli selgitused BigBlueButtoni (BBB) kohta:
Viimaste aastate jooksul on massiliselt tõusnud nutiseadmete kasutamise arv ning seoses sellega on tekkinud nõudlus, et veebirakendused töötaksid ka nutiseadmetes. Kui osad veebirakendused ei tööta mobiilseadmetes, siis on see tingitud Flash-tehnoloogiast, millel nad põhinevad. Ka ülikoolis enne 2017. aastat kasutusel olnud BBB versioon 0.9 oli Flashi-põhine. Kuna BBBd kasutati vähesel määral ning vaid arvutitega, kuhu oli eelinstalleeritud Flash, siis kattis see BBB versioon tol ajal meie vajadused.
2017. aasta kevadel väljatulnud ja ülikoolis installeeritud BBB versioon 1.1 tõi kaasa kauaoodatud HTLM5 kasutajaliidese, mida saab kasutada ka nutiseadmetes. Siiski pole see HTML5 kasutajaliides veel samal tasemel vana Flashi-põhise kasutajaliidesega ning nutiseadmetes on puudu veebikaamera ja ekraanijagamise nägemise funktsionaalsused. Need on põhjendatult jäänud tagaplaanile, kuna videopildi edastamine nõuab palju andmesidet. Küll aga võimaldab mobiilisõbralik kasutajaliides kasutada suhlemiseks mikrofoni, vaadata esitluse slaide, võtta sõna veebinari jutunurgas ning jälgida valgel tahvlil toimuvat. Kui aga on soov kasutada kõiki BBB funktsioone, siis tuleb BBBd kasutada arvutiga.
Lisaks HTML5 kliendile tuli BBB versioon 1.1-ga kaasa võimalus luua ise veebinariks ruum ilma Moodle’i abita – lähemalt saab selle kohta lugeda haridustehnoloog soovitab sarjast.
Arenduses on juba BBB järgmine versioon 2.0, mis on hetkel beta versioonina avalik. Lisaks arendatakse ka jooksvalt HTML5 klienti, et tagada tulevikus kõikide funktsionaalsuste töötamine ka uues kasutajaliideses. Kui uus versioon on testimise läbinud ning arendajate poolt heaks kiidetud, siis planeerib ka ülikool sellele üle minna.
