Digipatoloogia – uus vaade vanadele tõdedele
Ave Minajeva, meditsiiniteaduste valdkond, patoloogilise anatoomia dotsent
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond on patoloogia aine õpetamisel astumas uuenduslikku sammu: traditsioonilisele kudede ja rakkude muutuste uurimisele valgusmikroskoobis laua taga on lisandumas digitaalsed mikropreparaadid. Projekti juhtis ülikooli IT osakonnast Roman Kaljuorg ning Kaido Kivilaan oli tänuväärve abikäsi. Enamiku huvitavaid juhte leida ja skaneerida aitasid Erik Tamp ja Georgi Dzaparidze Ida-Tallinna Keskhaigla patoloogiaosakonnast, mõned ka TÜK Patoloogiateenistus.
Digipreparaate on võimalik aega säästes tutvustada loengu ajal ükskõik kui suurele auditooriumile. Tudengi arvutist või nutiseadmest saab virtuaalmikroskoop, suurendades ja liigutades õppepreparaate nagu Google kaarte. Õppijad näevad digipreparaatide URL linke teemade kaupa Moodle’is e-kursustel. E-kursused on pidevas täienemises ja artikli ilmumise ajal on kõige uuemate materjalidega magistriõppe kursus “Füsioloogia ja patoloogia (MVBS.00.003)”, kus viimased 4 patoanatoomia moodulit sisaldavad valikut digipreparaate. Iga lingi juurde saab mõistagi lisada tekstilised kirjeldused. Lisaks tekstile on e-kursusel loomisel iga preparaadi leide tutvustavad videod. Need on justkui praktikumid, ainult et õppija saab korduvalt kuulata ja õppejõud ei unusta mõnda asja selgitada.
Trombi organisatsiooni digipreparaati tutvustav video.
Foto 1. Miliaarne kopsutuberkuloos. Mikroskoobikaameraga tehtud fotod vanast klaaspreparaadist olid siiani ainsad õpetamise abivahendid ja annavad ettekujutuse, kuidas inimsilm seda mikroskoobis näeks. Klaaspreparaadid aja jooksul luituvad.
Foto 2. Miliaarne kopsutuberkuloos. Niisuguse halli ja ebaühtlasena tuleb vana paks mikropreparaat digitaliseerituna.
Foto 3. Miliaarne kopsutuberkuloos. Uus kaasaegne digipreparaat on selgesti fookuses ja erksates värvides, mis kunagi ei luitu.
Kuigi sügissemestri alguseks oli näidispreparaatidest vaevu veerand digitaalsed, võtsid õppijad uuenduse õhinal vastu, eriti valdavalt soomlastest koosnev inglisekeelne arsti õpperühm. Soomes on ju digipatoloogia arendused maailma esirinnas. Tudengid vaatasid mulle noorusliku nõudlikkusega otsa, mõni isegi abi pakkudes ja soovides kohe täielikult asendada mikroskoobi tuubuse ahtake vaateväli avara virtuaalmaailmaga. Mina ise ju soovisin kogu hingest sama! Emotsioonide ohjamiseks jagasin õppijatega muljeid uuendusraskustest.
Õppejõud hindavad kõrgelt juurdunud numbrisüsteemiga vanu alusklaasil histoloogiapreparaate, mille seas leidub tõesti ka meditsiinilisi uunikume. Vana tehnoloogiaga paksudele alusklaasidele kantud preparaadid ei sobitu slaidiskanneritesse: kui neist digifaili üldse saab, siis selle fookus ning värvikvaliteet ei ole sageli samased inimsilma kogemusega valgusmikroskoobis. Kirjeldatud erinevust võib igaüks ise kogeda, avades linke aadressil http://patoanatoomia.ut.ee/mikropreparaadid/
Kui digipreparaat paistab kollakas ja hägune, on teie ees soliidse ajalooga klaas. Uutest kaasaegsetest preparaatidest näete selgeid ja värvikaid digipreparaate. Siinkohal pean selgitama, et mõni preparaat paistab sinakam või roosakam, intensiivsem või õrnem sõltuvalt sellest, kui palju teatud värvaineid on kasutatud või kui paks koelõik on alusklaasile kantud.
Tähelepanelikum vaataja märkab küsida, miks mõne digipreparaadi nimes on DIGI? See tähendab, et alusklaasil preparaati klassiruumist otsida ei tasu. Projekti alguses püüdsin paralleelselt digifailidele saada patoloogiateenistustest parafiinblokke, et valmistada võrdluseks ka alusklaasil preparaadid mikroskopeerimiseks. Ilmnesid probleemid, kus vajadusest säilitada ning arhiveerida parafiinblokke, ei olnud haiglad kuigi koostöövalmis lubama mul raisata neid lõikudeks 40 alusklaasile. Vana tuntud raskus klaaspreparaatidega, et kui lõigud pärinesid juba kuni 3 mm kauguselt üksteisest, võis uuritav muutus või pilt üliõpilase kogenematu silma jaoks juba katastroofiliselt erineda, eriti arvestusel. See kallutas lõplikult digipatoloogia kasuks, kus haruldaste haigusjuhtude jagamine on võimalik ilma selleks täiendavat uuritavat materjali kulutamata ning tulemus on püsivalt ühesugune. Näidiste digitaliseerimine sai hoo sisse ning nüüd võib uude õppeaastasse astuda juba digitaalsete histoloogiapreparaatide koguga, milles on esindatud näited kõigist tähtsamatest haigustest. Nende põhjal võiksid arvestused muutuda objektiivsemaks, kui üliõpilane ja õppejõud saavad samaaegselt ekraanil näha ja osutada muutustele. Meenutades, et täpselt aasta tagasi istusime IT osakonnas esimest korda kokku projekti arutama, on tehtu innustav.
Digitehnoloogia täiendab traditsioonilist diagnostilist kliinilist patoloogiat, võimaldades veebipõhiseid konsultatsioone ja õpikeskkondade loomist. Järgmise sammuna on kavas koguda digitaalseid õppematerjale kliinilise patoloogia ja residentide õpetamiseks. Väljakutsed on veelgi laiemad: tuleks luua ja arendada optimaalset infosüsteemi, mis pakuks arstidele ja teadlastele võimalikult laia valikut analüüsi, kalkulatsiooni ja vastusemoodulite rakendusi.
